inimestele. Muidugi võiksid lugeda neid kõik. Asi on ju maitses, igale ühele ei maitse ju ka mannapuder. See, kas inimesele meeldivad mu luuletused või mitte, ei olene isiksusest vaid inimesest endast. Kui ma oleksin luuletaja, ei kirjutaks ma sahtlisse, sest see tundub üpris tühi vaev olevat, oma ande raiskamine. Parem kirjutaksin luulekogumiku, kuhu koguksin kokku kõik oma luuletused, alates esimesest, et oleks näha minu progress praeguste luuletusteni. Mu luulekogumik oleks omapärane ning illustratsioonid laseksin ise teha, sest pole eriti andekas kunstnik. Kasutaksin palju värve ja erinevaid toone, et anda kogumikule vürtsi. Kui luuletus valminud on, näitaksin seda esimesena oma parimale sõbrale, Veikole. Ta on väga tundeline inimene ning arvatavasti oskaks ta mulle näpunäiteid anda, kuidas peaksin oma luuletusi muutma. Kui kunagi tekiks mõte kirjutada luuletusi kellegagi koos nagu seda tegi kassetipõlvkond, valiksin oma
kuid Turgu tema reisid siiski ulatusid. Tema lugemus oli suur ja selle kaudu silmaring avar, ulatudes kooli ja ülikooli kohustuslikest raamatutest palju laiemahaardelisemalt maailmakirjandusse. Uurijatel ei ole täielikku ülevaadet sellest, mida Kivi luges, teada on, et sinna kuulus kõike alates Heldini ja Corvini "Maailmaajaloost" keemilisi analüüse käsitlevate teosteni, ajalehtedeni, Stagneliuse luuletusteni ja Shakespeare draamadeni, millest ta ka teatavasti on mõjutusi saanud. Aleksis Kivi oli kolme kodukoha - Nurmijärve, Helsingi ja Siuntio kasvandik. Neil kõikidel oli oma mõju tema kujunemisel inimesena ja kirjanikuna. Tuusula, Kivi ema koduküla, andis viimastel eluaastatel vaimuhaiguse all kannatanud kirjanikule matmiskoha. Kui Aleksis Kivi 1872 aastal 31. detsembri öösel suri, oli ta 38 aastane, kirjanikuna püsib aga eatuna. Tema teosed "Seitse venda" ja "Nõmmekingsepad"
juhataja Eduard Hubel. Kavas olnud romaan jäigi kirjutamata. Viimase proosateose avaldas ta 1796. aastal ning kandis pealkirja ,,Kõmpa". Lisaks on ta ka proovinud kirjutada draamat. 9 2.2 POEEMID Alveri luulekogud on ,,Korallid Emajões"(1986), ,,Tolm ja tuli"(1936), ,,Tähetund", ,,Elupuu", ,,Lendav linn" (1979) ja ,,Eluhelbed"( 1971). Betti Alver on väitnud, et luuletusteni jõudis ta juhuslikult. Esimesena tuli ta välja luuletustega ,,Pedja" ja ,,Raskelt valgub vaha", mis avaldati ka 1931. aastal ,,Loomingus". Betti viljeles ka edaspidi vaheldumisi lüürilist ja jutustavat värssi. 1931. aastal avaldatud ,,Lugu valgest varesest" sai kriitikutelt erinevaid arvustusi. Henrik Visnapuu, aga kirjeldas seda kui kergestivoolav, vahutav, blaseerunud ja pealiskaudne, mida siiani avaldatud eesti luulekirjanduses on raske leida. Lisaks
annaabi.ee 
