laadis laulud ,,Tavaline pruut tantsib"), kolmas on Sotkamo kirikhärra Johan Frosterus (1720 1809) (luuleteos ,,Jumala pühast seadusest", mis kuulub oma sajandi soomekeelse luule paremikku, lisaks sellele oli ta ka prosaist). Creutz ja Franzen => erinevalt soomekeelsest luulest on 18. saj lõpu rootsikeelsel lüürikal pakkuda nimetamisväärseid luuletajaid: Frese, Creutz, Franzen ja Choraeus. Kõik neli siirdusid Rootsi. Creutz kirjutas oma luuletoodangu Stockholmi aastatel, tema luule käsitles erootilisi teemasid ja pastoraalselt stiliseeritud loodust. Oli Põhjamaade rokokooluule tüüpilisim esindaja. Peateos on aleksandriinides kirjutatud ,,Atis ja Camilla" (1761), aine ja rekvisiitide poolest lamburiluule, kangelaste kujutuselt aga eepos, mis kajastab juba ka vararomantika käsitlust tunnete jõust ja õigustatusest inimelus. Lisaks sellele ka mõned pikemad luuletused ,,Suvelaul" ja ,,Daphne". Teene suutis esitada ajastu luulele ja
Ta luuletused olid laialdaselt tuntud. Anakreon- (6. Saj. e.m.a) sündis Teose linnas Väike-Aasias, lahkus pärast oma kodulinna vallutamist pärslaste poolt, viibis seejärel kaua aega Samose saarel türann Polykratese õukonnas ning hiljem Ateenas, kust ta türannia langemise järel siirdus Tessaaliasse ühe kuninga koja juurde. Lõbus õukonnaelu, toredad pidustused, joomapeod ja armuseiklused, poliitiliste huvide puudumine- see määras ka Anakreoni luuletoodangu suuna. Põhiliselt on ta teemadeks armastus, viin, naised, jõudeelu, kuid kõike seda käsitleb ta oma võrdlemisi lühikestes luuletustes teravmeelse, pilkava mängu laadis. Elanud kõrge vanuseni, säilitas ta elurõõmu ja jäi truuks oma noorusea kiindumustele. Ta armastab ennast kujutada hallijuukselise raugana, kes aga ei ütle ära viinast ega armuseiklustest, ja ironiseerib oma armuäparduste üle. Väga sagedased on laudkondlikud teemad.