Flemingist ja Brockmannist kirjutab Kaja Tiisel. Umbes kolm ja kolmveerand sajandit tagasi viibis kahel korral Tallinnas tuntud saksa luuletaja Paul Fleming (1609 1640). Siia sattus ta Pärsiasse suunduva HolsteinGottorpi hertsogi saatkonna koosseisus ning veetis Tallinnas kokku umbes poolteist aastat. Tallinnas elades võttis Fleming innukalt osa kohalikust seltskonnaelust. Eriti lähedased suhted kujunesid tal gümnaasiumi luulelembeste professoritega, kellele Fleming tutvustas saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi uusi poeetikapõhimõtteid, mõjutades nii ka tärkavat eestikeelset juhuluulet. Niehuseni elu Eestis Koos kohalike literaatidega ja sõpradega saatkonna liikmete hulgast asutas Paul Fleming Tallinnas kirjandusliku lamburiühingu, nagu need tollal Saksamaal moes olid. Tallinnaaastaist pärinevad mitmed Flemingi haruldased luuleväljaanded: üks neist on pühendatud Tallinna gümnaasiumile ja teine sõber Reiner Brockmannile tema pulmade puhul.
harrastajateks olid enamasti vaimulikud või sellele elukutsele valmistuvad üliõpilased, kuid kui vaimulik kirjasõnapidas vähemalt kuulajana silmas eesti rahvast, siis tekkiv ilmalik luule oli mõeldud väheste eranditega ainult härrastele. 1630-ndatel sattus mõnelgi korral siia saksa luuletaja Paul Fleming, kes innustas kohalikke sõnaseppi, tema ümber moodustus Saksamaa moe järgi lamburiring harrastusluuletajatest (gümnaasiumiprofessorid, pastorid), tema vahendusel tutvuti saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi seisukohtadega. Enim viljeldavaiks olid pulmalaulud. Juhuluule värsid maarahvani ei ulatunud, sakslaste seltskonnas olid aga suurustlemise viisiks. Eesitkeelne juhuluule väärib tähelepanu oma ilmaliku sisu ja eesti luulekeele kujunemise seisukohalt. Juhuluuletustest mainekamad on pulmalaulud, kaalukamaks eesti keeles luuletajaks oli Tallinna gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja Reiner Brockmann, tema eesti keeles kirjutamine oli
annaabi.ee 
