Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. aastal ajakirjas "Looming". Jüri Üdi tegi kummaliselt kolm raamatudebüüti: esimene oli ,,Realistliku ingli laul" (1968), siis ,,Närvitrükk" ja varsti pärast seda ,,Detsember" (1971). Tema viimane raamat Jüri Üdina oli ,,Ma olin Jüri Üdi" ja sellega ta tõmbas joone alla ja algas teine periood tema loomingus. Üdi luule on on ainulaadne, selle sõnuga võib kirjutada ka tema luuletehnikat 3 pinge range vorm ja liikuv sisu. Tema iroonia muutub peaaegu kõike, millest ta rääkib. Uurijad arvavad, et tema luuled ei peegelda keele abil materiaalset maailma. Igas luuletuses ta ütleb midagi muud maailma kohta, lisaks nendes on ka keelemäng. Näiteks ,,Närvitrükis" (all) on huvitav mõelda, kas ta ikka räägib rästikutest, kes roomavad metsa all, või nendest, mis roomavad keeles
Mõjub ka see, et ta tõepoolest kujuneb 80ndate fenomeniks. Kogu maailm tiirleb Kareva ümber. Esimese järgu määratalemisel vahet teha esikkogul ja sellel, mis teistes raamatutes: noor autor Kareva luulekogudes Päevapildid kuni Vari ja viivuni. Põlvkondlikud noodid, nooruslikkust püüab manifesteerida. Teisest kogust alates kaob ära. Hiljem nooruslikkust ei rõhuta, leidub iroonilist mängu. Võiks meenutada Üdilikku luuletehnikat, klassikalisele traditsioonile palju lähemal. Aga mingid kergelt iroonilised mängud. Algusest peale võib öelda, et tegemist on luuletajaga, kes austab ranget vormi ja algusest peale tegemist luuletajaga, kes räägib armastusest. Kareva fenomen seisneb selles, et teda peetakse armastusluuletajaks. 80ndate esimesel poolel, keskel muutub armastuseks hõlmavamaks tundeks, eluhoiakut määratlevaks tundeks ja eriti hõlmava
annaabi.ee 
