päevast", ballaadid- ja legendikogu ,,Õnnevarjutus". Ja taas lüürikaraamatud : ,,Lageda taeva all" ja ,,Kivi südamelt". See on see tuumik, mida G. Suits pidas eneseleidmise klassikaliseks kõrgustikuks nii Underi enda loomingus kui ka selleaegses luulepildis üldse. Viimane polnud proosa pealetungist hoolimata kaugeltki vaene, kui vaid meenutada J. Semperi, J. Kärneri, H. Visnapuu, J. Barbaruse, A. Alle, J. Sütiste ja teiste luuletegevust. Sügavusi ja kõrgusi leidub Underi värsis ka hilisematel aastakümnetel, tema loominguline vitaalsus pole raugenud hilisluulegi ääremail. Kuid ometi on eriti 1920. aastate teise poole loomingul olnud eriline tähendus eesti luule järgnevas arengus Betti Alveri, Kersti Merilaasi, Debora Vaarandi, Minni Nurme ja teiste kasvuaastaid on toitnud eriti see osa Underi luulevaramust. 1930. aasta värsiloomingus leiame rea sonette, millist värsivormi Under oma noorusluules eriti soosis
Karjäär algas 65, esikkoguga ,,Waino- Lilled" (luule tundlev ning idüllilist laadi, tugineb võõrastele eeskujudele, ent mõnes luuletuses hakkas kõlama ka isamaa-teema). Järgnevalt ,,Emmajõe Opik" (luuletaja esineb rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse rahva tunded ja mõtted). Kirjanduslikult mõjutas luuletajat enim ilmselt saksa revolutsioonilised romantikud. Kogusid temalt rohkem ei ilmunudki, ent ta jätkas luuletegevust nii Tartus kui Kroonlinnas. Kodumaal loodud luules domineerisid rahvusliku liikumise meeleolud, ent võõrsil on Koidula luules põhiline igatsus. Lisaks on temalt loodus-, armastus- ja mõtteluulet. Tema luulele on omane elamusmõjukus, rahvapärane kujundlikkus, kaunis kõlavus ning loomulik voolavus. Tema n-ö jututoodang avaldus Eesti Postimehe lisades (suur osa tõlkeid ja mugandusi). Mainimist väärivad näiteks ,,Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased".
annaabi.ee 
