Friedrich Wilhelm von Willmann Willmann uskus eestlase vaimupotensiaali, tema arenemisvõimesse ja samaväärsusesse sakslasega, aga ka talupoja majandusliku elujärje prandamise vajadusse. Selle nimel saigi temast kirjamees, kes püüdis ,,eestlaste häid omadusi, mis aga harimattuse kõntsa alla on peidetud, üles äratada". Johann Wilhelm Ludwig von Luce Licest sai innukas maakeele kaitsja, isegi ülistaja. Tema arvates on eesti keel rikas ja kõlav ning luuletamiseks täiesti kohane. Mõni saksakeelne luuletus kõlavat eestikeelses tõlkes hoopiski ilusamini kui originaalis. Oma kõla poolest olevat eesti keel kaunim isegi itaalia ja hispaania keelest. Seda aga ei mõistvat need, kes eestlast põlgavad ega võta vaevaks tema keelt ära õppida. Eesti keele harimise nimel asutas Luce 1817. aastal Kuressaare eesti Seltsi. Luce ilukirjanduslik stiil on lihtne ja elav, teostes esineb oma aja kohta uudesid võtteid. Näiteks
on rohelised õndsad lootused ja igas väikses põõsas suured ootused - kui kuulatades seisab kogu maja. Kevad äratab luuletaja taas ellu pärast talvist uinumist, ta on inspireeritum kui ühelgi teisel aastaajal - või tundub sellisena, pärast talve staatilisust. Taas rohkem päikest ja rohkem rõõmu detailidest on piisav kontrast, et panna luuletama ka inimene, kes seda muidu ei tee. Andega kirjutajale on aga taasärganud värviküllus isegi nagu kerge kohustus luuletamiseks. Mu süda laulab: laula! Sõnu sööstab suhu! Nad tikuvad mu sulge kogelusest, ürgsest kisast, Neid sipleb silpidena ärevuses: kuhu? Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks, Neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks. Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan. Lisaks kirjutamistuhinale, mõjub kevad Underile ka teistmoodi, nagu kirjeldab "Sirelite aegu": "Ja öösiti nüüd ei ma enam maga: / mu süda õhetab kui hõõguv ääs - / Ah, sirelite õitseaeg on käes! / Kuis võiks
annaabi.ee 
