Tema luulevald on kitsas ja ta kandlel ei ole just palju keelesid, aga ta kandlekeelte puudutamise viis on peenike ja hõrn ja iseäralik tema omadus." 1899. aastal läks Palale venna juurde ja hoolitses majapidamise eest ja mõtles luulemaailmast loobuda. Postimehes ilmus küll pidevalt tema luuletusi, kuid väga raske oli hakkama saada. Jäi haigeks ja läks närvikliinikusse pooleks aastaks, sai sealt jõudu. Tervenemine tõi kaasa vastupandamatu elu- ja luuletahte. Otsustas proovida vabakutselist kirjanikupõlve Tartus. See periood on aga üks süngeimaks etapiks. Ta sai Postimehesse saksa ja vene keelest tõlkijaks. Terve elu oli tal mure elukoha pärast. Küll kolis ta ühest kohast teise, kuid unistus tõelisest kodust oli tal lõpuni. 75. sünnipäevaks kinkis Tartu linnavalitsus talle korteri, kuid sealgi ei püsinud ta kaua. Ta oli väga tragi naine. Isegi vana ja haigena pesi ta ise pesu ja koristas, abist keeldus, sest liikuda oli ju vaja.
[7] Ent Haavale selgus, et põgenemine Peterburi oli eksitus. 1899. aasta lõpul elas ta juba Palal venna Rudolfi pool ning tundis moraalset kohustust oma ainsat allesjäänud lähedast aidata. 1903. aastal alanud haigus aheldas Haava aga voodisse ning ta oli sunnitud Tartust arstiabi otsima. 1904-1905 aasta viibis luuletaja Tartu Närvikliinikus, kus ta jõudsalt paranes ning see tõi omakorda kaasa ka vastupandamatu elu- ja luuletahte. Haiglas olles valmis hulk luuletusi 3 ja Anna mõtles juba tulevikuplaanide peale. Kuna arstid hoiatasid haigestumiseelsetesse oludesse tagasipöördumise eest, otsustas Haava siis proovida vabakutselise kirjaniku leiba. Sellest proovist kujunes aga järjekordne vapustus vaevutaastatud tasakaalule. Haava pidas vabakutselise kirjanikupõlve algust oma elu süngeimaks etapiks. Ta alustas uut elu 6 rublaga,
annaabi.ee 
