järgnevatesse luuleridadesse: Mitte igaühele õnneks ei antud Selgesti näha, Mitte kõigile õnneks ei antud selgesti kuulda, armastada palavalt isamaad, kannatada temaga. Liivi luuleridadest võib välja lugeda, et ta uskus eestlastesse ning Eestisse. Ta andis tolle aja inimestele lootust, et on tulemas helgemaid ja paremaid aegu. Ta uskus, et ükskord tuleb aeg, mil me oleme vabad. Kõigele halvale, mis sellel ajal oli, nägi Liiv siiski tunneli lõpus valgust, ta uskus, et elu siin väikesel maalapil läheb ükskord paremaks. Juhan Liiv on kirjutanud: Täht süttib ehk taevas su üle veel,
2. Analüüs Villu Tammel on nagu punkluuletajatel ikka, alati pessimistlik ja negatiivne vaade kõigele, millest luuletab. Luuletuste teemasid on seinast-seina, kuid esile tõuseb siiski näiteks tollase vene võimu naeruvääristamine ja tihtipeale ka niiöelda elu hammasrataste vahele jäänute, näiteks tänavatüdrukute ja kombetute joodikutest meeste kulul irooniliste naljade tegemine. Samas kui autor Villu Tamme on mingis mõttes ka osa neist, sest luuleridadest on hästi välja tulnud, kuidas tema sees on rahutus, sest ta ei suuda leida seda miskit, mis täidaks tema hinge. Tamme keelekasutus on üsna vaba. Ta ei karda oma luuletustes ropendada ega nimesid nimetades kellegi kulul halvutavaid nalju teha. Näiteks on luuletuses „Külmale Maale“ kirjutatud read „Ja sitamaja taga maas lamab Edgar Savisaar põiki Marju Lauristini peal“. Tema ilmekamatest tsitaatidest tooksin välja „Mu tõne on
ranged ja kurvad. Külma lume all nad leidsid Paiga sinule, Kivi alla ära peitsid Sooja südame. ... Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Tema luuleridadest lugesin ma välja, et talv on pikk ja lumeküllane. Koidulal möödub see kiiresti. ... Talve sammu viimaks võidab Künkalt kevade, Kuhu võidupärgi köidab Endal' päikene.
annaabi.ee 
