tundemaailma. Tsvetajeva luule on väga dramaatiline, täis kaotusvalu. Eks seda ole mõjutanud ka tema läbielamised elus, armsamate kaotus. Oma armastusluules kirjutab ta igatsusest oma lahkunud lapse järgi ning meeleheitest ja masendusest, mis teda tol hetkel valdasid. "Kaks kätt ja üks neist ainsama / ööga muutunud ülearuseks." Luuletaja avaldab oma tunded üsna otsekoheselt ja selgesti on tunda ahastust autori omapärastes sümboolsetes luuleridades, mis kirjeldavad kallima kaotust."Nii kirglikke mul pole võõraid muid, / ja sina loobud armukeste ringist, / et armastada luid." Kuid mõnikord surmast võib veel hullem olla inimese unustamine teiste poolt ja kartus, et mälestused tuhmuvad ja pudenevad tolmuks. "Seal sinu mälus sinisilmselt rauges - / ma aegapidi muutun kaugeks-kaugeks." Luuletaja jaoks on armastus midagi väga ülevat ja kõrget, mille nimel võib ennast ohverdada, et see võimas tunne võimalikult kauaks jääks
Marie Under 1. Milline luuletus räägib kodumaast? Kuidas? Kodumaast räägib luuletus ,,Põgenik". Luuletuses on ta kirjeldanud meenutusi oma kodumaast tundeküllaselt. Eriti väljendub luuletuses valulisus ning rusuv igatsus. Luuleridades esinevad mõtted on üsna vastandlikud. See järeldub sellest, et mälestusi isamaast on kujutatud äärmiselt valulistena. Sellest hoolimata on igatsus veel kord kodutee leida tõeliselt suur ning mõjub lugemisel siirana. Armastus kodumaa vastu on piiratu. 2. Loodusteema luuletustes mis huvitab luuletajat? Too näiteid. Marie Under on oma luuletustes kujutanud rohkelt loodusteemat. Täpselt kirjeldatud looduselamusi on luuletaja andnud edasi kujundikülluslikult ning loomutruult.
Neid luuletusi võib periodiseerida aastatega 1923-1935. Esimesed luuletused olid helgemad ja romantilisemad. Varastes luuleproovides otsib ta veel ühtset ja terviklikku kujundit, selle puudumist kurdab ta ka kirjas Tuglasele 18. oktoobril 1925. Talvik püüab 20. sajandi 20ndatega kaasa minna, mil kõik kandus üle ekspressionistlikku vormi. Selle aja luule on väga tundeline ning eneseväljenduslik. Palju on sõnadega priiskamist ja ehtimist. Suured sõnad luuleridades on kaasakiskuvad ning ärevust tekitavad. Talviku luuletuses ,,Uni": ,,Öötaevas sätendab kuu hõberoos,/ lööb sädelema vete jahe viru/ kui lilleväli sinimustas voos.". Just see luuletus on minu jaoks väga ekspressionistlik ning pooleldi kõlab nukralt: ,,Pilv hõberoosi kurku neeland ju.../ Ööpime endine vee ahnes keerus."(,,Uni"). Rohkelt on looduseteemalisi luuletusi, ning neis väljendatakse tundeid väga suurejooneliselt. ,,Ääretusest meri sonib unenäguden
ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa su soovide siniranda," Juhan Liivi luule on sünge ja isegi kurb. Ta luuleread on täis suurt valu ja sügavaid tundeid. Nii paljudes värssides on tunda mehe üksindust. Läbi isamaa luule käisid pidevad eneseotsingud. Ta ei suutnud endale leida siin maailmas kohta. Liiv tundis, et keegi ei armastanud teda ja ta ei olnud kusagil oodatud. Mina leian, et kui sa ise ei suuda ennast armastada ei saa seda teha ka keegi teine. Luuleridades ,,isamaale" on kõigil inimestel, asjadel ja tegevustel oma kindel koht või inimene, kes neist hoolib. Liiv, aga sammub üksi lõputuid radasid ja otsib nii meelehelitlikult midagi. Kas selleks oli siis armastav perekond ja mõistvad sõbrad? Äkki kindlustunne ja teadmine, et sa kuulud kuhugile või hoopis midagi muud? Mina kõndisin kurba rada, kurba rada kõndisin ma; muresid mul mitusada oh kuis majajäetud ma! Kivi kukkus kivi juure, jõgi püüdis meresse, koerakutsik ema juure,
annaabi.ee 
