kirjutada kõigest, mis tema ümber on on ta ennast isegi nimetanud lootusetuks grafomaaniks. Wimberg on kriitikutes kutsunud esile vastakaid arvamusi. Paljud, eriti Berk Vaher, on arvamusel, et Wimberg on liialt naiivne ning ,,täiskasvanute luule" kirjutamise asemel oleks pidanud jääma lasteluuletuste juurde. Kuid miks ei või luule olla naiivne? Wimberg on luuletaja, kes, igivana kliseed kasutades, toob halli argipäeva killukese päikest. Minu nägemist mööda on Eesti luulemaastikul liialt palju poeete, kes näevad maailma läbi trööstitusega kaetud prillide. Vastupidiselt neile kirjutab Wimberg teemadel, mis panevad inimesed muigama. Paljud Wimbergi luuletused on põimitud eneseirooniaga ning irooniaga luuletamise kohta üleüldiselt, näiteks luuletuses ,,Hakkan kõigile meeldima": / see on tõesti väga lihtne et mitte öelda käkitegu tunnis kirjutaks nii viis luuletust kui vahepeal kätt ei puhkaks siis rohkemgi olen mina ikka loll olnud olen kogu aeg arvanud
Luulekogu: ,,Contramutter 10. Lend" Luulekogu näol on tegemist Contra neljanda kogumikuga, mis ilmus aastal 1997. Luulekogu puudutab mitmete luuletustega Konnula Eesti Piirivalves veedetud aega. On luuletusi ajateenistuse valudest, rõõmudest ja lihtsalt läbiaelatust. Keegi polnud selleks ajaks veel taasiseseisvunud Eesti Kaitseväe ajateenistusest luuletusi kirjutanud. See oli midagi uut siinsel luulemaastikul. Sõjaväge oli ikka peetud karmiks ja mehiseks kohaks, kus puudus koht pehmemal kunstil nagu seda on näiteks luuletamine.1 ,,Kui sõdurpoisid kunstilist isetegevust tegema hakkavad, siis tasuks kindlasti Konnula taskuformaadis vihik kätte võtta. Või veelgi parem: kutsuge autor kordonisse välja, tema ise etleb mõjuvaimalt. Oma jao saavad kõik alates sõduritest, veeblitest ja nn Võru võllidest kuni
Uutest rühmitustest kerkis esile kümne kirjaniku koondis ,,Tarapita", kus deklareeriti vastuseisu reaktsioonile, eriti kultuurialasele. Tarapitalasteks said mitmed endised siurulased, nende seas ka Under. Marie Underi ajaluule ta neljandas värsikogus ,,Verivalla", ta juurdlev mõte ,,Pärisosas" tähistavad pööret, mis on luuletaja edasise arengu suhtes tähenduslik. Luuletaja on selja pööranud armastus- ja looduslüürikale ning ühtlasi sonetile. Muutunud karmil luulemaastikul ei õitse enam sirel, seal huikab mardus ja inimsüda on haavana verivallas. Inimese õigus õnnele, mis häälestas nooruslüürikat, esineb seal eetilisel tasandil küsimuse valgel: kas on õigus õnnelik olla, kui maailm upub kannatustesse? Poeetilisse eneseanalüüsi ilmub inimlikust õnnest keeldumise karedust, saatusühtsuse tunnetust verivalla kistud maailmaga. Underi ajaluulele on impulsse andnud ümbritsev tegelikkus, kaasa arvatud 1919. aasta klassisõja masendused
annaabi.ee 
