vanemateigatsusele. Soome ajakiri ,,Valvoja" tegi tema luulest ülevaate ja pidas Annat Koidula kandle pärijaks. ,,Anna Haaval ei ole laia silmaringi ega vägevaid kirgi ega uusi maailmu avavat meelekujutust, aga tõesline luuletaja on ta ometi. Tema luulevald on kitsas ja ta kandlel ei ole just palju keelesid, aga ta kandlekeelte puudutamise viis on peenike ja hõrn ja iseäralik tema omadus." 1899. aastal läks Palale venna juurde ja hoolitses majapidamise eest ja mõtles luulemaailmast loobuda. Postimehes ilmus küll pidevalt tema luuletusi, kuid väga raske oli hakkama saada. Jäi haigeks ja läks närvikliinikusse pooleks aastaks, sai sealt jõudu. Tervenemine tõi kaasa vastupandamatu elu- ja luuletahte. Otsustas proovida vabakutselist kirjanikupõlve Tartus. See periood on aga üks süngeimaks etapiks. Ta sai Postimehesse saksa ja vene keelest tõlkijaks. Terve elu oli tal mure elukoha pärast. Küll kolis ta ühest kohast teise, kuid unistus tõelisest
Et sõna on relv, mis võib tappa ja elustada. AEG elab Looduses. Inimese aeg on tema eluaeg. Seepärast põrkuvadki kokku igikestev ja ole, mille vahel haigutab kuristik. Et seda ületada, on vaja habrast luulesilda. Luige tunnetusmaailm ei sisalda seda, mis oli, mis on või mis tuleb. Tema kogemuses on AEG üks tervik, ta seob oma kogemused tervikuks lapse loogikast lähtuvalt: need kogemused on reaalselt ebaõiged. Kuid just see annabki tema luulele võpatamapaneva jõu. Kes on Luie luulemaailmast läbi käinud, see on eneselegi teadvustamata muutunud paremaks ja HEAks. Arusaam sellest tuleb hilje, siis, kui inimene on võimeline tunnistama, et AJAs ja Looduses ei ole kurja, vaid inimene on ise kuri. Inimene, kes elab asjade keskel, selle juurest Loodus lahkub, kaob kuhugi mujale, kaugusesse. Inimesed kardavad kaugust, see tekitab neis hirmu olemise ees. Hirm tekitab teadmatust ning teadmatus annab järje edasi inimese sisemisele kurbusele , olles üheks kandvaks lüliks meie elus.
annaabi.ee 
