Üleüldse leidis ta koguaeg igasugu vabandusi miks mitte kirjutada. Kuni kahekümne viie aastani pidas ta end liiga nooreks; siis hakkas ta vanaduse pärast värisema; puudus rahu; vaesus ja mured; lihtsad elusaatused, kitsas silmaring, vilets toit; kõige suuremateks süüdlasteks olid aga kõik teised kirjanikud, kes Vesipruuli mõtted juba kirja olid pannud. Hariduselt oli Vesipruul haritum, kui Tatikas. Kindlat ametit mees aga kartis, sest arvas, et see ta luulelisuse võtta võib. Seega oli Salomon kogunud elutarkust paljudel erinevatel ametitel. Kui mees oli kolmkümmend aastat vanaks saanud, üüris ta suvekorteri Tallinnasse. Välimuselt oli Vesipruul moekas ja väljapeetud. Ühel õhtul Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli teed ristusid. Vesipruul leidis purjus Tatika oma koduväravast. Arvanud, et Tatikas äkki talle oma eluloo hommikul jutustada tahab, tassis ta mehe ööseks enda juurde. Hommikul oli Jaan aga Vesipruuli peale hirmus pahane ja selle
toores. žanrimaalidel kujutab ta naisi, eelkõige armuelu. ● Tema teosed on temperamentsed ja vaimukad; pintslitehnika on vaba ning julge, joonistus liikuv ja elurõõmus. Vastandina Boucher’le on Fragonard tööd elutõelised ning loomulikud, ta ei lakka kunagi loodust vaatlemast. ● Koloriit on soe, ehkki rokokoolikult elurõõmus; romantiline hele-tume annab tema maalidele erilise sügavuse ja luulelisuse võlu. Maastikuelement on töödes väga oluline. ● Tuntuimad teosed on „Kiik“, „Armastuse fontään“, „Salajane suudlus“. ● Fragonad’i tugevaimad küljed – hoog ja spontaansus – annavad suure külgetõmbejõu ka tema arvukatele ja tehnikalt väga mitmekülgsetele joonistustele. ● JEAN SIMÉON CHARDIN (1699-1779) ● Realistliku suuna edasiarendaja, eelkõige natüürmordimeister. Tema piltide motiivid on tihti
annaabi.ee 
