maalitud taeva foonilt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Helene kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed, toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske, krinoliinitaoline seelikuosa. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitsude läbipaistvus ja kleidi tihe, liibuv, läikiv siid on maalil erakordselt ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks. Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda kas Isabella või Helene jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teise puhul nõudsid oma osa ka kustumatud mälestused esimesest. Helene esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel. 1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole.
pühäpäivi: laisal kõrd kõtt haige, päiv pää haige", ,,Hooletu on hullem kui laisk: laisk teeb natuke, aga teeb valmis, hooletu jätab puhas poolele." Õpetussõnades esineb laiskuse teema juures ka midagi refrääni taolist: 6:10-11 on identne 24:33-34 ja 22:13 sarnaneb 26:13-le. Sealjuures tundub mulle 6 ja 24 peatüki karmikõlaline ,,refrään" hüperboolsena ja seeläbi poeetilisena. Eesti vanasõnad muudab aga luuleliseks riimide kasutamine: ,,Laisk alles haigutab, usin juba maigutab", ,,Päev lükkab ööle, laisad lähevad tööle". Vanasõnades esineb palju eitusi, mis on võrreldes Õpetussõnadega jällegi eriomane: ,,Ega laisku ei külvetä ega küntä, nemä kasvava esi", ,,Ega töö konti riku", ,,Ega kass jõkke lähä". Eriti põnevad on sisulised erinevused ja sarnasused. Õpetussõnades korratakse mitmel korral mõtet, et ,,Laiskus langetab sügavasse unne ja
heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Helene kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed, toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske, krinoliinitaoline seelikuosa. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitsude läbipaistvus ja kleidi tihe, liibuv, läikiv siid on maalil erakordselt ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks. Rubens, kes nooremas eas rõivastuse iga detaili püüdis eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Noore naise figuur näib tänu riietusele justkui õide puhkevat, varrukate kohevad vormid näivad välja kasvavat keha lopsakusest, suled sulavad kokku käharate juustega ja nende kohev ümarus kordub nagu vastukajana maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on daami huultega samas värvitoonis,
mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Hélène kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed ning toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske krinoliinitaoline seelik. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitside läbipaistvus ning kleidi tihe, liibuv ja läikiv siid on maalil ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks. Rubens, kes nooremas eas rõivastuse iga detaili püüdis eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Noor naine näib neis rõivais justkui õide puhkevat, varrukate kohevad vormid näivad välja kasvavat keha lopsakusest, suled sulavad kokku käharate juustega ja nende kohev ümarus kordub maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on huultega samas värvitoonis, kaskaadidena langev siid annab