klassi alguses. 10. klassis peaksid õpilased välja valima valdkonna, millest nad kirjutada tahavad ning peaksid kolme aasta vältel koguma selle teema kohta nii palju materjale, kui võimalik on. Selle läbi hakkab õpilane teemat paremini mõistma, kogub vajalikke teadmisi ja suureneb ka õpilase lugemus. Lisaks otsesele õppimisele peaks õpilane osa võtma ka näiteks kooli meediaringist, aitama kaasa koolilehe koostamisel, koostama luulekavu, lavastama näidendeid, see kõik aitab kaasa parema arutleva kirjandi kirjutamisele. Autor kirjuab, et head argumenteerimisoskust ei ole vaja ainult riigikirjandi jaoks, vaid seda läheb vaja ka kogu järgnevas elus, see aitab ennast maksma panna ning enda seisukohti arusaadavamaks teha. Mina olen autori seisukohtadega igati nõus. Ka meie alustasime lõpukirjandiks valmistumisega juba 10. klassis, kui mitte öelda, et juba põhikooli aegu. Ka
Johann Viiding (1948-1995) – sündis Tallinnas, on õppinud lavakunsti. Töötas ka näitlejana Tallinna draamateatris. Tema esimese luuletused jõudsid trükki 1972. aastal. Kasutas pseudonüümi Jüri Üdi. Maailma kujutas ta iroonia ja kroonika kaudu, kuigi oli ka aimata elu valulist taju. „Elulootus“ ja „Tänan ja palun“. On kirjutanud ka laulutekste, näidendeid ja filmistsenaariume ning koostanud luulekavu. Eduard Vilde(1865-1933) – on pärist Virumaalt. Sai hariduse Tallinnas. Töötas mitme ajalehe toimetuses. Pärast 1905. aasta revulutiooni kolis Soome. 1920. aastast sai temast vabakutseline kirjanik. Relistlik kirjanik, kirjutas elust nii nagu see on. Ta kirjutas palju külateemalisi lühijutte ja romaani „Külmale maale“. Kirjutas ka ajaloolise triloogia („Mahtra sõda“, „kui anija mehed tallinnas käisid“ ja „Prohvet
Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. Erandi moodustavad lugemisdraamad, millel on enemasti suur maht, keeruline probleemistik või mille lavastamist takistab lavatehnika võimaluste piiratus. Lugemisdraamasid saab kõigele vaatamata ka lavastada, sest teksti võib kärpida, sisu edastada teatrikunsti vahenditega, sisse tuua Jutustaja jms. Põhimõtteliselt on võimalik ju teatris mängida kõike: näidendeid, proosapalu, luulekavu, dokumentaalsel materjalil (ajaleheartiklitel, intervjuudel, päevikutel, dokumentidel) põhinevaid tekste. Näitekirjandus on kirjanduse ja teatri otsene lõikumispunkt. Draama ja eepika erinevused. 1. Draamas ei ole enam jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale / vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. Suurem osa loo jälgimiseks ja tegelaste mõistmiseks olulist infot tuleb esitada tegelastel endil.
annaabi.ee 
