A.Alliksaare tekstide avaldamist pidurdas tsensuur. Kasseti põlvkond 60. aastatel astus esile nn kasseti põlvkond (Paul-Erik Rummo, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Andres Ehin), kes alustas reeglina traditsioonilise luulega, mõni aeg hiljem hakkasid loomingulaadid eri suundadesse harunema. Luulekassetid ilmusid aastatel 1962-1968 ja need on kujundanud ettekujutust sellest, mida tähendab kaasaegne Eesti luule. Närvitrüklased Pärast luulekassetide ilmumist tulid asemele uued autorid, kes nimetasid end närvitrükipõlvkonnaks, luulevihiku "Närvitrükk" (1971) järgi. Närvitrüklastesse kuulusid autorid Jonni B. Isotamm, Toomas Liiv, Joll Sang ja Jüri Üdi. Tegemist oli uueilmeliste luuletajatega kuigi osalt jätkasid nad samu arenguid, milleni olid 60. aastate lõpul jõudnud mõned kassetiautorid. Tähelepanuväärne oli räme kontrakultuurile toetuv stiil,
Luulekeskne aeg (1960ndad). Teist nii luulerohket polegi olnud. Suurte tiraazide fenomen. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) kas Eesti Nõukogude luules võib kasutada vabavärssi või mitte. Topeltmängu kahtlus Noor kirjanik Nirk avaldas värssparoodia, kus ta parodeeris noorema luuletajate (Niidu, Krossi jne) luulet. Pärast 1960ndaid polnud enam vabavärss keelatud. 196268 luulekassetide väljaandmine. Sulaaja luule: allegooorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline poeetika), retoorilisus (retoorlilselt kõlav vabavärss, suured kujundid, retoorilised pöördumised ja küsimused), romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus, intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine (Jaan Kross, Mats Traat, Paul-Erik Rummo kosmose luuletused), avatud ruum, avastamine ja ehitamine.
annaabi.ee 
