Vajadus vaimuliku kirjanduse järele oli üheks motiiviks kohalike trükikodade asutamisel Tartus (1631) ja Tallinnas (1633). Juriidiliselt vormistatud pärisorjus, eestlaste surumine ainult alamklasside seisundisse ja Eesti ala administratiivne killustatus takistas rahva normaalse ühiselu arenemist ja pidurdas ühtse kirjakeele väljakujunemist. Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilisi pühendusi pulmade, väitekirjade kaitsmise, raamatu ilmumise, matuste jm puhkudel hakkasid kirjutama luulehuvilised Tallinnaski. Kreeka, ladina jt keelte kõrval on luuleharrastajad mõnelgi juhul teadlikult kasutanud eesti keelt. Uusladina luule protestantlikul Saksamaal, eeskujuks rooma luule, teatraalne. Kaks suurt rühma: Akadeemiline luule Tartus, säilinud u 1000 luuletust, luulering Emajõe Muusad. Tallinna luule on isikupärasem, eeskujuks Horatius, oluline mängulisus, säilinud on epigramme, satiirilisi luuletusi.
17. sajandil tekib vaimuliku kirjanduse kõrvale eestikeelne ilmalik kirjandus, selle harrastajad ja kujunajad. Ülikool, gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas, trükikojad nene juures soodustasid kõrgelt haritud meeste tulekut Eesti aladele, tuues Saksamaalt kaasa uuemaid kultuurikogemusi, avarama kirjandushuvi ning luuleharrastuse (barokse stiili). Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilisi pühendusi pulmade, väitekirjade kaitsmise, raamatu ilmumise, matuste puhul hakkasid kirjutama ka luulehuvilised Tallinnas. Kreeka ja ladina keelte kõrval on mõnel juhul juba kasutatud ka eesti keelt. Ajavahemikust 1637-1721 on säilinud üle paarikümne eestikeelse juhuluuletuse. Peamisteks luule harrastajateks olid enamasti vaimulikud või sellele elukutsele valmistuvad üliõpilased, kuid kui vaimulik kirjasõnapidas vähemalt kuulajana silmas eesti rahvast, siis tekkiv ilmalik luule oli mõeldud väheste eranditega ainult härrastele.
annaabi.ee 
