avaldas rohkem luuletusi. Ta kannatas äärmuslike luulumõtete all kuni surmani, mis kindlasti mõjutas ka tema loomingut. Liiv kirjutas luulet juba töötades ajalehtede juures, ent enne haigestumist oli ta looming heal juhul keskpärane. Ta kirjutas vastavalt aja nõudele postromantistlikke valme, ta oli piiritletud inimeste ootustega. Teda peeti vaevalt keskpäraseks poeediks, kelle loomingut ei austatud, ent lähemal vaatlemisel leidub ka haigestumiseelsest luulest jälgi vapustavast luuleandest. Vahetult enne haigestumist ja pärast seda tuli ta oma loomingulisest piiritletusest välja ta justkui vabanes ja tema looming luulevallas muutus kirjeldamatult heaks. Arvestades kogu tema eluaja loomingut, võib väita, et tegu on kõige eestlaslikuma luuletajaga, ta oli äärmiselt omapärane, ent siiski kuulus klassikute sekka. Ta jõudis massideni, ta läks rahvale hinge, eriti pakkus ta huvi noorpõlvele, kuna kirjutas oma ajast ette
koolis kirju seltskond ja aktiivne tegevus avastada ja neile arenguks soodsaid paljudel aladel, olgu selleks tingimusi luua? Võib küsida ka teisiti: sport, teadus, luule, näitemäng, rahvatants, missugused anded meie kooli huvitavad bänd või mis iganes, ning hinnatakse ja missugused ei huvita? Mida mis tahes saavutusi mis tahes teame näiteks õpilaste tantsu- ja luuleandest, tegevusalal, analüüsitakse ja tunnustatakse filosofeerimise või organiseerimise neid. On loodud parimad tingimused andest, koostöövõimest, huumorimeelest? selleks, et lapsed saaksid ,,lahti minna", Või empaatiavõimest ja altruismist? sest nad leiavad endale mõttekaaslasi, Kas meil tahetakse ja osatakse kes sama alaga kirglikult tegelevad välja selgitada ka selliseid andeid, ja ,,asja jagavad"
annaabi.ee 
