Ta istus maha õlgedele, vahel ka, et asendit muuta, allatuleva trepi viimasele astmele. 1 8 2 Kord oli ta katsunud loetleda neid tumedaid minuteid, mida veetilgad talle kätte mõõtsid, kuid peagi katkes ta haiges peas see kurb töö ja ta vajus uuesti tardumusse. Ühel päeval või ööl (mõlemad olid siin hauas ühte värvi) kuulis ta üleval pea kohal kõvemat kolinat, kui seda vangivaht harilikult tegi talle leiba ja vett tuues. Ta tõstis pea ja nägi üleval urka ukse või luugiprao vahel punakat valgust. Samal ajal ragises raske riiv, roostetanud luugi hinged kriuksusid ja ta nägi laternat, kätt ja kahe mehe jalgu, uks aga oli liiga madal, et nende päid näha. Valgus tungis talle nii valusalt silma, et ta pidi laud sulgema. Kui ta nad jälle avas, oli uks juba kinni, latern oli trepiastmele pandud ja üksainus mees seisis ta ees püsti. Must mungakuub langes tal alla kandadeni, samast riidest torp kattis ta nägu
" Kui lätlane nägi, et eestlased ja venelased -- teised rahvused polnud Siberis esindatud -- hakkasid end liigutama, võttis ta kellakõra pihku ja kobis läbi luugi alla. Nüüd kargas keegi kohe voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama -- koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir. ,,Poisid, valge!" hüüdis keegi ärksam. Järgmisel hetkel kerkis luuk ja nähtavale tuli härra Ollino valge pea. Värisev küünlatuli heitis vooditele ja nende vahele pelglikku helki. ,,Mis see siis peab tähendama?" küsis Ollino. ,,Kas siin ei kõlistatud?" ,,Pole meie midagi kuulnud," vastati mitmelt poolt korraga. ,,Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama," arvas Ollino. ,,Kõvemini ja kauem," arvas keegi vastu. ,,Just nii," kinnitas Ollino
annaabi.ee 
