"Atland, märatsev Hannibal, magab. Ta ei norska. Ta uni on hea. Meie triiviva laeva taga Tuhat kajakat tukub ta peal." Palju luuletusi rääkisid ka sõdadest ja kodumaa kaitsest. Näiteks "Mälestusi isast" ja "Võitmatud on meis." Minu jaoks olid luuletused liiga sünge sisuga ja masendavad, aga ju oli siis aeg selline. Luulekogu on väga tõsine ja huumorit sealt ei leia. Luuletustel puudub kindel stiil. Enamus luuletusi on küll riimilised, kuid on ka vabavärsilisi luuetusi. Juhan Smuul kasutab väga palju epiteete ja isikustamist. Isikustamised nagu "lained uniselt pahisevad" ja "tuul küünistab merd nagu raspel" on Smuuli puhul tavalised. Ma arvan, et Smuuli luuletuste sõnum on inimesi mõtlema panna sõdade ja kõige selle juurde kuuluva üle. Minu arust on need luuletused sünged ja suure mõjuka sisuga. Näide: "Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus ja vähesõnaliseks vaibus jutt."
Tegid terve rea filme Ida-Aafrikas. Esitatakse küsimus, palju reflektiivset momenti. Film on alati konstrueeritud mingitest tükkidest, aga montaaziga kunai esitata päris ajalist-ruumilist suhet. Vaatajale muidugi peab jääma mulje, et kõik toimuks jooksvalt. Tema mõju on siiamaani väga suur. Juri Vella (1948-2013), on põhjapõdrakasvataja, alustas keskeas, varem töötas kütina. 90ndatel otsustas metsa elama minna. Vella oli ka kirjanik, kirjutas luuetusi, proosatekste, ainuke metsaneenetsi kirjanik, neid neenetseid pole ka palju. Ta oli ka aktiivne poliitik, ta püüdis Siber-põlisrahvaste õiguste eest seista. Mingi naftavärk on ka siin, ei kuulnud täpselt. Vella oli põnev tegelane, keda püüda mõista, filmida, tema näite kaudu uurida teatud antropoloogilisi probleeme, temast on kirjutatud päris palju ja ka filmitud palju. Vellal oli hea arusaam, kuidas see filmimaailm töötab, ta teadis,
annaabi.ee 
