ja Põhja-Eestis ning saartel ja rannikualadel levinud hiiukannelt. Peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistas endale ise pilli. Kogemusi käidi hankimas naabrite juures ja neid anti edasi põlvest põlve. Vanades kroonikates ja dokumentides leidub rohkesti andmeid torupilli, tõenäoliselt juba 14.sajandil Eestis kodunenud ja populaarseks muutunud pilli kohta. Huvitav on märge muuseumi arveraamatus, et esimene muuseumile ostetud pill oli torupill. Sellele lisandusid peagi lutusarv, parmupill, sikusarv, jahipasun ja muuseumi ühe asutaja- Johannes Helila kingitusena veel üks torupill. Hiljem on neile lisandunud veel pille ostude, annetuste ja kingituste näol. Keelpillid Juba 17. sajandist on teateid viiuli olemasolust Eesti linnades. Pillil mängimine levis kiiresti ja peagi muutus uudne mänguriist väga populaarseks. Küladesse jõudis viiul aastakümneid hiljem ning oli algselt seotud vennastekoguduseliikumisega.
Vuripuu Vurr Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) Rukkirääk (osjapill) Putkepilli (härjapill) Pajupilli (vilepill, haavapill, pöörpill) Pardipill (savipiilu, savipill) Roopill (kõrrepill, rukkipill) Pöörpill ehk sõrmiline (sõrmuline, sõrmlik, sõrmik, käsiline) Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) Karjapasun (puupasun, lepatoru, tõri ehk tõru, hunditõri, paimetõri, luik, lutt, piibar) Jahipasun ehk jahipiibar Sokusarv (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) Lõõtspill ehk härmoonik (lõõts, kortspill, jõrmul, pill) Kordofonid keelpillid Heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida näpitakse või tõmmatakse poognaga. Põispill Moldpilli (smollpill) Kannel Viiulit (kiik, kiigepill) Hiiu ehk rootsi kannel Kooriliikumine Eestis 19. sajandil. Ärkamisaeg, laulupidude traditsiooni tekkimine
aegu. Lepa- või pärnakoore riba keerati spiraalselt kooniliseks toruks, alumise otsa kinnitamiseks pisteti sellest pulk läbi. Pasunat hoiti kasutamise vaheaegadel vees, siis võis see teenida mängijat terve suve. Tavaline eesti karjapasun oli ilma sõrmeavadeta ning võimaldas mängida väheseid helisid (ainult ülemheisid). Jahipasun ehk jahipiibar on karrast (plekist) tehtud pasun, mille ümber mässiti naharibasid. Jahimehed andsid sellega mitmesuguseid signaale. Sokusarve (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) mängisid karjased ja õitsilised tööle minnes ning töölt tulles, vooris käies, õhtuti õues ajaviiteks. Harva puhuti seda koos teiste pillidega tantsu saateks. Pill valmistati looma, tavaliselt soku sarvest. Mõõtmed olenesid sarve suurusest. Esiküljel oli 29, enamasti 34 sõrmeava, mõnikord üks ka tagaküljel. Ülemine ots kujundati huulikuks. Kõla oli tuhm, isegi pisut süngevõitu.
annaabi.ee 
