Seega oli loogiline, kehtestati lutherlus ning kaotati katoliku usk Eestimaal 17 saj esimesel poolel, teisel poolel Liivimaal ja Saaremaal. Ehitati ka kirikuhooneid maapiirkondadesse ja linnadesse, Rootsi riigi kulul kirikuõpetajate õpetamine. 17 saj. Rootsi aeg on tuntud ka ajaloos kui kõige suurem nõiajahtide aeg. Neid otsiti, sest rahvas pöördus vahepeal muinasusu poole. Kui kirikud hakkasid uuesti töötama, muutusid eestlased süvausklikeks. Teised kuulutati nõidadeks. Lutherlust võeti tõsisemalt. Naisi süüdistati kõige enam nõidaks olemises, karistused ei olnud aga väga tihti surmanuhtlused. Määrati kirikujuhid. Eestimaal juhtis kirikut piiskop ja Liivimaal kindralsuperintendent. Eestlased muutusid usklikeks ja talupoegade seast valiti preestritele ka abilisi, keda nimetati vöörmünderiks (talupoja soost preestri abiline). Ärksam talupoeg, veidi lugemisoskust, sai usust aru. Tema ülesandeks oli esialgu selgitada ülejäänud kihelkonna rahvale usku
Ajaleht Sakala oli poliitilise sisuga ettevõtmine, erines sellega muudest rahvusliku liikumisega seotud mandist. Peamine poliitiline eesmärk jakobsonil olid võrdsed õigused sakslastega. Sakala muutus kiiresti populaarseks nii liivimaal kui eestimaal, juba alguses oli ligi 3500 tellijat. Esialgu toetas ka Hurt Sakalat, samuti ka Kreutzwald. See üksmeel ekstis aga lühikest aega, sest jakobson hakkas ründmaa oma ajalehes baltisakslasi, ka nende pastoreid- sellega ründas usku ja lutherlust üldiselt- Hurt siis pastrina ei saanud sellist usu pihta minevat asja ei saanud heaks kiita. Jakobsoni puhul tähtsad ka tema 3 isamaakõnet: esimene aastal 1868 vanemuise seltsis( teemaks ajalugu ja valgustamine ja pimeduse aeg jne, seda loetud ka eesti rahvsliku ajalookäsitluse alguseks). Rahvusliku liikumise haripunkt Kataba aastaid 1870ndate lõpp ja 1880 algus. Hästi edenes aleksandrkooli liikumine,
annaabi.ee 
