siin oli Balti erikord: luteriusk, asjaajamiskeel saksa keel, kultuurikontaktid Saksamaaga tihenesid, sest läbi 18.saj (alates 1710.a) kohapeal ülikooli polnud ja baltisakslased käisid ülikooliharidust omandamas Saksamaal. Siia tuli ka riigisakslasi, kes pärit saksamaalt, sest baltikumis oli puudus haritlastest (arstid, juristid, kirikuõpetajad) ja siin olid ka teenimisvõimalused paremad. Kui varem Rootsiajal oli luterluses lubatud ainult ametlik vool, siis Vene võim luteriusus toimuvasse vahele ei seganud ja seetõttu levisid erinevad usuvoolud. Kehtis 1686.-1832. Rootsiaegne kirikuseadus. Oli 2 kirikuvalitsust Liivimaa konsistoorium ja Eestimaa konsistoorium, EM kons juht piiskop, LM kindralsuperintendent. Eesti aladel oli umbes 100 kirikukihelkonda, keskuseks kihelkonnakirik, kirikuõpetajateks olid sakslased. Mõisnik tegutses kui kirikupatroon, kelle maa peale oli rajatud kirik otsustas, kes kirikuõpetajaks saab. 18
Alles 1690.a avati uuesti kuni 1699, siis toodi üle Pärnusse kuni 1710.a. Kuna Pärnu samal ajal alistus vene vägedele, siis ülikool oli evakueeritud Rootsi. Pärnus tegutses kunagise ordulossi juures (palju sellest järgi oli), see paiknes praeguse rmtkogu juures. Ülikooli siin asumise märgiks on Akadeemia tänav. Lõpus oli ülikooli nimi Acaemia Gustaviana Carolina. Enamike eestlaste jaoks jäi siiski elementaarne alghariduski saamata. Rootsi ajal pandi alus talurahva haridusele, sest luteriusus oli oluline, et inimene saaks jumalasõna ise lugeda, seega oluline koht inimeste lugemaõpetamisel. Alguses oli see kirikuõpetajate ülesanne, eeskätt tegid seda köstrid (kirikuõpetaja abilised). Et õpetamine paremini läheks anti välja aabitsaid, esimene teadaolev aabits 1641 by J. Ihering. Kooliõpetajaid ei olnud. Lahenduse sellele probleemile pakkus J. Fischer, tuleks rajada kool, kus õpetataks nii koolmeistreid kui köstreid. Ka toonane kuningas Karl XI andis sellle
annaabi.ee 
