seista. Vassiljev seevastu on elulainetel seikleja, liiderlike elukommetega ennast armastav tegelane. Ta on valmis kaunitele naistele kogu maailma kokku lubama, samuti on ta meister oma naha puhtaks rääkimisel. Tiit Sukk ja Merle Palmiste etendavad armukeste paari korralikult ära. Keerulised suhted naistega ongi põhjuseks, miks arhitektide elu kodulinnas lõpuks nii kibedaks muutub ja Eestisse ära sõitmine tundub lausa lustina. Sakste juures võetakse neid lahkelt vastu. Kõrgetel härradel ise ei ole aga Eestis elamine just väga meelt mööda. Müllerid kurdavad, et matslikud eestlased on varastanud sakslaste rahvustoidu hapukapsaste lõhna, aga ka vorstide särina panni peal. Kirjeldatud stseen on lavastuse üks humoorikamaid. Siin on Kivirähk oma elemendis, vahele tuleb ka rehepapluse teema, mida autorile igal pool välja tuua meeldib.
välja põgenik, kes vaevu suutis selgelt mõelda. Koos mõtlemisvõimega kadus ühtlasi tema enesekindlus, julgus ja otsustamisvõime. Hetkel, mil ta põgenes kaaslaste eest, kes teda tappa tahtsid, siis ei suutnud ta kiirelt otsustada, mida teha. Võrreldes varasema otsusekindla juhina tundus Ralph haavatav ja nõrk. Kõige enam mõtleb peategelane Ralph tulevikule ning saarelt pääsemisele, samal ajal kui teised võtavad lennuõnnetust puhkuse ja lustina. Kõige paremini annab edasi soovi päästmisest hetk, millal Ralph kurjustas kaaslaste peale, kes olid läinud metsa küttima, selle asemel, et järgida lihtsat palvet: vältida lõkke kustumist."Tuli on kõige tähtsam asi. Ilma tuleta me siit ei pääse. Ma tahaksin hea meelega ennast ka sõjavärvidesse panna ja metslane olla. Aga me peame tuld üleval hoidma. Tuli on kõige tähtsam asi siin saarel..."
annaabi.ee 
