hetk hooksamaks ja lõbusaks. Mõni lugu muutus ka keskel jälle aeglaseks, kuid lõpp oli kõigil kiire ja kõva. Prantsuse muusika oli minu meelest peen ja seda kuulates ilmusid kohe silme ette pildid, kus uhketes riietes mehed ja naised tantsisid. Saksamaa süit kõlas mulle võrreldes prantsusmaa omaga kohmakam ja rabustsem, ei tekkinud enam kujutluspilte mingist õukonnast. Mulle aga meeldis kõige rohkem iiri muusika. See oli neist kolmest kõige lustakam ja lõbusam. Silme ette tulid pildid Iirimaa kõrtsist, kus külarahvas pidutses. Viimasena kõlas jälle prantsuse muusika. Seekord ei olnud see minu meelest enam nii elegantne, kuid siiski peenem kui näiteks saksa süit. Mulle meeldis väga see, et oli näha, kuidas pillimehed nautisid seda, mida nad tegid. Nad olid rõõmsad ja liikusid ka ise muusikataktis kaasa. Seda oli väga tore vaadata. Muusikud ise olid ka riietatud vastavalt ajastule, mille muusikat nad mängisid
Liina Keevallik, kostüümid: Liina Pihlak, valguskunstnik: Neeme Jõe, tantsuseaded: Eduard Korotin. Peaosades olid Hanna-Liina Võsa, Raivo E. Tamm, Väino Puura, Riina Airenne, Helgi Sallo, Madis Milling. Tükk oli meeleolukas, üsna rõõmsameelne ja vaimukas. Võrreldes mõndade teiste etendustega, mida ma Estonias vaatamas olen käinud, siis see oli minu jaoks teistega võrreldes lõbusam, arusaadavam ja kergemini jälgitav, ka muusika oli tempokam ja lustakam. Minu arvates tegid näitlejad ja orkester väga hea etteaste. Osatäitjad olid kõik säravad ja mängisid oma osa hästi. Tekst oli selge ja arusaadav. Lavategevus oli sujuv ja hoogne, mis arvatavasti tulenes ka sellest, et osatäitjad olid kõik kogenud ja omal alal head. Minule paistis lavashow ja muusika sünkroonis olevana ning minu silm ei täheldanud ebaõnnestumisi. Ka orkester mängis hästi ja esitatud palad õnnestusid, minu kõrvu ei kuuldunud midagi ebasobivat
saab, nii et iga inimene saab väljas suitsetamas käia siis kui tahab ja seda värskes õhus. Toimumis aeg: pidu toimub õhtupoolikul, umbes kella seitsme ja kaheksa vahel. Stiil: mingisugust erilist stiili sellel peol pole, kõik tulevad endale meelepäraste riietega, millega nad tunnevad ennast mugavalt. Kaunistused: ruumi kaunistamiseks lasen ma sadakond õhupalli heeliumit täis, külalistele annan sünnipäeva mütsid, et sünnipäeva algus oleks natukene lustakam, kui tavaliselt. Sünnipäev algabki sünnipäevalauluga. Laulma hakatakse siis kui sünnipäeva laps ruumi astub.
.......................6 Ülevaade Viimaste aastate üks tuntumaid A.Kivirähki teoseid on ,,Mees, kes teadis ussisõnu". Romaan ilmus 2007. aastal. Sarnaselt varasema romaaniga ,,Rehepapp", on ka selle teose tegevustikku põimitud folkloorilisi motiive muistenditest ning müütidest (,,Rehepapis" Vanapagan, kratid ja libahundid, ,,Mees kes teadis ussisõnu" aga Põhja Konn, metsahaldjad, hiietargad). Tema eelnev raamat ,,Rehepapp" on aga palju lustakam ja positiivsemalt meelestatud. Näeme, et tänu Rehe Sandrile ja raamatu õnnelikule lõpule annab see edasi mõtet, et eestlased on kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukad kohanejad. ,,Rehepapis" on talurahvas Kivirähu kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Kuid ,,Ussisõnades" on
annaabi.ee 
