Tema meelest oli Emma õnnelik. Ja Emma pani talle pahaks seda sügavat meelerahu, seda siredat jäikust, seda õnnegi, mille allikaks ta ise oli.“ -„„Milline hädavares! Milline hädavares“ kordas ta huuli närides tasakesi. Charles hakkas talle järjest rohkem närvidele käima Mees omandas ajapikku matslikud kombed: järelroa ajal armastas ta tühjaksjoodud pudelite korke lõikuda; kõhu täis söönud, lutsis ta keelega hambaid; suppi süües luristas ta iga suutäie juures.“ -„Aga mida teadlikumaks ta sai oma armastusest, seda rangemalt ta püüdis seda tunnet ohjeldada ja kärpida. Ta oleks tahtnud, et Leon asja aimaks; ja Emma kujutles juhuseid ja katastroofe, mis seda hõlbustaksid.“ - „Rodolphe’i mälestuse oli ta peitnud kõige sügavamasse südamepõhja. Seal seisis see tallel, pühalikum ja tardunum kui kuninga muumia maa-aluses hauakambris. Kuid siiski levitas see
meeletult igatsema, ta ei mõistnud, miks oli otsustanud küla kasuks, rääkis Intsule Magdaleenast ja Toomasest, lubas õhtul emale külla tulla, kes nüüd rästikute juures elas - ema oli vanaks jäänud, poja saabudes embas ta teda esiti kõvasti ja seejärel jooksis ära- tagasi jõudis ta kriimustatuna, sest oli pojale tahtnud tuua öökullimune, mida ta ka sai, kuid oli selle käigus puu otsast alla sadanud, Leemet vabandas ema eest, et end nii kaua näole pole andnud ja luristas mune ning sõi ema põdraliha 32. - „Seal, kus varem oli kuiv maa, laines nüüd meri ja mina polnud veel jõudnud endale lõpuseid kasvatada, mina ahmisin ikka õhu oma vanade kopsudega, mis uues maailmas enam millekski ei kõlvanud, ning sellepärast oli mul pidevalt õhust puudus.“ Lk 316 - ema oli õnnelik, et poeg kodus oli, küsis kas ta jääbki nüüd metsa ja ema saab koos temaga koju tagasi kolida, Leemet mõtles ja andis jaatava vastuse, Magdaleena oli talle kunagi
annaabi.ee 
