Happesuse indikaatoriteks (st osutavad happelisele mullale) • põllul on väike oblikas, põldrõigas, põldkannike, põldnälghein jt. • rohumaal on jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. Aluselisuse indikaatoriteks (st osutavad lubjarikkale mullale) • põllul on põldsinep, põldkukekannus, humallutsern, kollane karikakar jt • rohumaal on lubikas, angerpist, vesihaljas tarn, raudtarn jt. Ligikaudselt saab muldade lupjamisvajadust ja lubjatarvet määrata ka universaalindikaatori abil, mida on mugav kasutada välitingimustes. Kiirem viis mulla lubjatarbe määramiseks on aga mulla happesust määrata elektrooniliste happesuse (pH) testrite abil (Jenwey jt). Mulla reaktsioon mõjutab oluliselt mullas olevate mikroorganismide aktiivsust ja taime-toiteelementide liikuvust. Kõrvaloleval joonisel on toodud need seosed mineraalmuldadel. Happelisel mullal on peamiste taime-toiteelementide omastatavus tagasihoidlik
uuenevad ning osaliselt lagunevad. 2 Kui siiski on vaja väetada, on piisavaks lämmastikukoguseks tavaliselt 0,5 kg 100 m istutusala kohta. Lämmastikukogust tuleks mõnevõrra suurendada, kui eeloleval vegetatsiooniperioodil on kavas puittaimede tugev noorenduslõikus. Arvestada tuleb sedagi, et mõõdukuse piires püsiv väetamine soodustab mükoriisa arengut. Kasvupinnaste lupjamisvajadust esineb küllalt harva; tingimata vajalik on see vaid juhtudel, kui taimi kasvatatakse turbasubstraadil: konteinerites, amplites, turbaaladel jms. Ka sõredatele kasvupinnastele rajatud spordi- ja golfimurude pH-taset tuleks aeg-ajalt kontrollida. Linnahaljastuse puhul on täheldatud, et pigem esineb probleeme pinnase liigse aluselisuse kui happesusega. Igal konkreetsel juhul tuleks lupjamise või sellest loobumise otsus teha mullaanalüüsi põhjal.
annaabi.ee 
