• Lubjarikkal mullal: põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – lubikas, raudtarn jt. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks 2000 aastat tagasi. XVI - XVII sajandil kasutati Lääne-Euroopas lubiväetisi, kuid siis ei teatud selle toimemehhanismi ja lubiväetisi vaadeldi kui sõnniku asendajat. XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised lupjamiskatsed kohaliku mergliga. Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid magevee lubisetted nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati kasutama 1950. aastate keskel. Hiljem restpõlevkivituhka, mis osutus efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele ühenditele ka taimetoiteelemente. 1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen tolmpõlevkivi tuhk. Alates 1964
CaCl2 ja CaSO4, kuna vähendavad potentsiaalset happesust, kuid suurendavad aktiivset happesust. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks enam, kui 2000 aastat tagasi. XVI-XVII sajandil kasutati Lääne-Euroopas lubiväetisi laialdasemalt, kuid siis ei teatud selle toimemehhanismi ja lubiväetisi vaadeldi kui sõnniku asendajat. Alles XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised lupjamiskatsed kohaliku mergliga. Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid magevee lubisetted nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati laiemalt kasutama 1950. aastate keskel. Hiljem hakati kasutama restpõlevkivituhka, mis osutus efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele ühenditele ka taimetoiteelemente. 1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen tolmpõlevkivi tuhk