korralduste vastu käivat, nagu seda 1228. a. keegi, kes ennast paavsti saadikuks nimetas (Brevern'i arvamise järele endine Tallinna Taani piiskopp Wessel), neile seda kinnitas, et nad vabad pidid olema ordu alt, ja ehk isegi (nagu Brandis'e kroonika teatab) ordu ning ordumeistri Volquin'i kirikuvande alla pani. Harjulased ühes mõne endise Taani vasalliga tõstsid sõda ordu vastu ja ilmusid Tallinna lossi alla. Ordul oli kibe käes; tal õnnestus aga neist siiski jagu saada, saaki ja lunastusraha saada vangidelt, kes põlemapandud kirikus vangi võeti. Tekkinud seisukorraga ei jäänud eestlased siiski rahule, ei leppinud Taani kuningas, ei võinud ka paavst leppida. 1238. a. pidi ordu endised Taani maakonnad Taanile tagasi andma, paavsti ja kardinaalkolleegiumi otsuse põhjal (24. II. 1236), ainult Järvamaa jättis Taani kuningas ordule. Ordu ja asevalitseja endised laenumehed pidid oma laenuõigused kaotama, kuid kuningas leppis
Gabrieli nime kuuldes hüüdis Risbiter vahele: «Seesama, kes minu käest metsas malka sai?» «Seesama, kelle käest teie metsas malka saite,» kostis Agnes külmalt. Risbiter tahtis õiendavalt vastata, aga Mönnikhusen käskis tal vait olla ja Agnest jutustada. Kui Agnes lõpetanud oli, ütles Mönnikhusen kulmu kortsutades: «Ma ei mõista, miks nad sind veel kinni hoidsid, kui sa ise ennast terve tundsid olevat; vahest oli neil nõu minu käest kõrget lunastusraha välja nuruda?» «Ma kardan, neil oli teine, kurjem nõu,» sosistas Agnes kähvatades. «Kurjategijad!» kiristas Mönnikhusen, laagri poole rusikat raputades. «Ara vannu neid, isa,» ütles Agnes jälle pehmemaks minnes. «Ma olen neile siiski suurt tänu võlgu, sest nad on minu eest väga hästi hoolt kandnud. Teaksin ma ainult, mis nad minu seltsilisega on teinud!» «Kena seltsiline, kes häda ajal putku paneb!» pilkas Risbiter kibedasti.
annaabi.ee 
