Kuningas Geiserich rajas kunagise Kartaago aladele tugeva riigi. Hunnide hõimuliit elas Doonau tasandikel rohtlates, kus olid head karjamaad. Hunnide juhile Attilale allusid tohutud alad Volgast ja Kaukaasiast Reini, Doonau ja Taanini. Kingitusi saatsid talle mõlema Rooma riigi keisrid. 5. sajandi keskel tungis silmapaistev väejuht Attila oma poolemiljonilise väega Ida- Rooma kallale. Bütsantsi keisrid ostsid riigi rüüstamisest lunarahaga vabaks ja Attila suundus Galliasse. Legendide kohaselt jäi maa lagedaks seal, kust Attila läbi käis. Tema väe kapjadest tallatud maal ei kasvanud enam rohi. 451. a peatati hunnide edasitung Kirde-Prantsusmaal löödud lahingus Katalaunia väljadel. Rooma sõjavägi, mida juhtis viimane osav Vana-Rooma väejuht Aetius (loe aetsius), koosnes peamiselt liitlaste-germaanlaste üksustest. Mõlemad pooled kandsid tohutuid kaotusi ja lahinguväljale jäi 100 000 langenut
piirasid ümber saabunud abiväed. Saadi 100 vangi. 1210. aastal ugalased saavutasid vaenlaste üle võidu, langenute hulgas oli Kaupo poeg Berthold ja Kaupo hõimlane Wane. Ugalased saatsid saadikud kõikidesse Eesti provintsidesse, et ühineda ühisvaenlase vastu. Omakorda 1210. aastal saabus Otepääle Novgorodi vürst Mstislav Mstislavits ja tema vend Pihkva vürst Vladimir. Nad ristisid ja rahuldusid 19,5kg hõbedat lunarahaga. Paar kuud enne Ümera lahingut oli ebaõnnestunud osa Turaida liivlaste ja kuralaste katse Riiat piirata. Liivlaste vastuhaku esialgseks ajendiks oli Autine latgalite tüli Võnnu mõõgavendadega, kes võtsid ära esimeste põldusid, niite ja meemetsi. Liivlasi karistati raskema kümnise pealepanemisega ning 2 aastat hiljem rajati liivlaste kontrollimiseks Turaida kivilinnuse. Ümera lahingu järel laienes sõda ka teistesse Eesti maakondadesse. 1210-1211 tegid
annaabi.ee 
