EKSPRESSIONISM ATONAALSUS JA SEERIATEHNIKA • 20. sajandi esimestel aastakümnetel • Helilooja tunnete ja mõtete väljendamine • Muljete jäädvustamine, kunstniku enda mõtete ja tunnete väljendamine • Süvendatud huvi inimese siseelu vastu • Konflikt ümbritseva maailmaga, mäss jõuetus, äärmuslikud emotsioonid • Esimese maailmasõja eelne katastroofiaimdus Arnold Schönberg (1874-1951) • Loomingus erinevad etapid Melodraama “Kuu-Pierrot” (Pierrot lunaire, 1912), naishäälele ja kaheksale instrumendile –atonaalse perioodi tippteos • Atonaalsus – kõigi helide võrdväärsus, nende sõltumatus põhihelist • Kasutab siin kõnelaulu (Sprachgesang) • Dodekafoonia ehk seeriatehnika- (dodeka 12) kompositsioonimeetod, mis põhineb 12 heli täielikul võrdväärsusel • Alban Berg • Anton Webern Serialism – peale helikõrguste on matemaatilise täpsusega organiseeritud ka muud väljendusvahendid “Viis pala orkestrile”
• Kirjutas teost 11 aastat (1900-1911) • Wagneri ooperite emotsionaalne pilge ja Mahleri ja Straussi sümfooniline orkestratsioon • Kas tonaalsus on enesestmõistetav? II antonaalne periood (1905- 1913) • Eelistab väikseimaid koosseise • Antonaalsus – tonaalsuse puudumine – helide sõltumatus põhihelist • Lühiooper „Ootus“ („Erwartung“) - hirmuunenägu • Melodraama „Kuu-Pierrot“ („Pierrot lunaire“) • Kõnelaul (Sprachgesang) – meloodiline rääkimine • Antonaalsuse lõpp • Kas on võimalik vältida tonaalsust kuid nautida muusikat? III seeriatehnika periood (1923-1936) • Dodekafoonia – kaksteisttoontehnika – nootide võrdväärsus • Kromaatiline helirida on 12 nooti – ükski neist ei tohi korduda enne, kui ülejäänud 11 on kõlanud • Op. 25 Alban Berg (1885-1935) • Austria helilooja • Hakkas oma isa ja venna julgustusel
nõrgenemiseni ja lõpuks kadumiseni. Esimese atonaalse teose kirjutas ta 1909 "Kolm klaveripala". Samal aastal kirjutas ta lühiooperi nimega "Ootus". Naisest, kes kujutleb oma kallima tapmist või meenutab seda. Sisemonoloogist ei selgugi, kummaga on tegu. Shönberg avas selle teosega ekspressionistliku teatri uksed. Ooperi muusika lähtub monoloogilise teksti süntaksist. Orkester on suur, kuid orkestratsioon üsna hõre. Atonaalse perioodi tippteos "Kuu-Pierrot" (Pierrot Lunaire), tegu on melodraamaga, naishäälele ka kaheksale instrumendile. Klounist, kes oma hirme jms usaldab vaid kuule, keda ta ka kardab. Shönberg tahtis luua traagilise kabaree olustiku kus põimuvad igatsus, kuritöö, grotesk. Shönberg kasutab esimest korda vokaaltehnikana kõnelaulu. See on Shönbergi kõige ekspressionistlikum teos! Viimane atonaalne teos "Õnnelik käsi". Atonaalsus hakkas end ammendama, oli vaja mingit süsteemi. III Seeriatehnika periood
Freud'istlikud sügavused. Kulminatsioon – naise karje. Schönberg „psühhologiseerib“ orkestri tämbrit – väga palju erinevaid tämbreid. 4-ne orkestrikosseis (tohutult suur) 1910 – loominguline kriis. (teda painas küsimus, et mis hoiab koos muusikat, kui seda enam ei tee helistik, toonika...) Teda hakkas painama ka küsimus, et vb. tema õpilased, eriti Anton Weber või Berg, võivad temast mööda minna. Jõuda millegi uueni enne teda. Vabanemine toimub teosega „Pierrot lunaire“ 1912 (Pierrot –prantsuse teatri koomiline tegelane) 3x7 osa. Belgia luuletaja tekst. Instrumentaalansambel (klaver, flööt, tšello jm.). On ette kantud eesti keeles Vanemuises (1980ndad), 1994-95 saksakeelne ettekanne Schönbergi ühingu eestvedamisel. • Igas luuletuses 13 värsirida – 1 ja 2 värsirida = 7 ja 8 värsirida, 1 värsirida = 13 värsirida. • Muusikaliselt kordub samuti materjal 1,2 = 7,8; 1=13 • Muusikas on kasutatud peeglit, vähikäiku.
contradictory when reading his statement: I have said earlier and obviously remain to reiterate that opera and operatic expression both in the music and in the presentation of the singers are unpleasant for me. Quite strange indeed but just this has compelled me to compose opera.1 Kangro follows what may be referred to as the Twentieth century opera style, the spiritual atmosphere is close to Expressionism. We can perceive visionary shadows of Pierrot Lunaire, Wozzeck, Katerina Izmailova… The central work is Ohver (Sacrifice, after a story by Alexei Nikolaevich Tolstoy, staged in the Estonia Theatre in 1981), showing the strenuous atmosphere, distress, shallowness, rudeness, open amorality together with the stupid pretentiousness of diverse personages in the new Russian communist society. The composer was firmly rooted in popular music, be it an Estonian village tune or something from the pop charts. He wanted to be accepted by everyman
annaabi.ee 
