taimekiudusid vees ja lisada sinna liim. Puuraamile tõmmatud siidriide abil vormis ta paberipoogna jahvatatud massist. Poogen pressiti ja kuivatati. Paberivalmistamise kunsti hoiti saladuses rohkem kui 600 aastat Araablased õppisid vangistatud hiinlastelt paberivalmistamist, paberivalmistamise edasiarendamise keskuseks muutus Samarkand. Oskused levisid kreeka kaudu Itaaliasse kus hakati tegema paberit vanadest riidematerjalidest. Kaltsupaber (pütipaber, ingl. ragpaper, saksa keele Lumpenpapier) - parim saadaolev paber, kasutatakse vesimärkidega paberi puhul siiani. Võeti kasutusele peenendusveskid ja paberit hakati tootma tööstuslikult. Gutenberg, 1440 aastad, ... ..leiutas trükitähtede valamisseadme. Tähtedest sai laduda terveid lehekülgi, mida trükiti samuti Gutenbergi leiutatud käsipressiga. Hakkas levima raamatukunst. Kasutati ühe enam paberit (kaltsust) ja vajadus selle järele kasvas. Kaltsupaberi miinused:
Tehnoloogia areng keskajal Pikkade sajandite jooksul, mil paberivalmistamise oskus Hiinast Euroopasse jõudis, toimusid muudatused nii valmistamistehnoloogias kui ka paberimassiks kasutatava toormaterjali osas. Juba eestikeelsest terminist (püti- ehk kaltsupaber, ingl. ragpaper, sks. Lumpenpapier) on näha, et põhiliseks tooraineks olid kaltsud. Kuna enamik riideid valmistati tol ajal linasest materjalist, oli taoline tooraine odav ning seda leidus praktiliselt kõikjal. Tõsi, Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, kuid sellest valmistatud paberi omadused olid märksa halvemad kui linasel kaltsupaberil. Katsetati ka villaste ja siidikaltsudega, see aga vähendas veelgi paberi kvaliteeti ning taolisest massist sai teha vaid pakkepaberit. Lisaks