pärast jõulupuhkust Rind kummalist igatsust täis. meenutagu seda: Maa igavaid laule küll kuulis ta seal, piprast kui ka suhkrust Kuid tröösti ei leidnud neist eal. tehti aasta süda! Anna Haava “Me oleme Villu Tamme “Kuniks elul on antud Põhjamaa lapsed” veel olla” Meid saatnud vaikustehelin Kuniks on sinu sõnades tera Ja tähtesäravad ööd. Kuniks on sinu mõtetes tuum Kuukumased, lumitand metsad Seniks olla võid siin sinu päralt Ja vaiksed kaugeleteed: On päike ja maailmaruum Me oleme põhjamaa lapsed, Kuniks minevik varjata suudab Kaks – meie mõlemad. Mida tulevik endaga toob Jääb lumekargelt põue Seniks inimkond elab ja loodab Meil südame sügavam õnn - Ja ilusaid unelmaid loob Ja südame sügavam valu, Kuniks päike veel valgustab päeva
naeru keelma!... ,,Põhjamaa lapsed" (1913). Kolm aastat hiljem ilmunud kogu avatsüklis taastus Haava luule ühiskondlik temaatika. Pöördumuses ,,Sa minu pühakodumaa-pind" ühendatakse kodumaa armastus demokraatliku poolehoiutunnistusega. Luuletuses ,,Me oleme põhjamaa lapsed", milles Haava on esitanud oma intiimse loodustaju: Meid saatnud vaikuste helin ja tähesäravad ööd, kuukumased, lumitand metsad ja vaiksed kaugele teed: me oleme põhjamaa lapsed, kaks- meie mõlemad. Suurte ühiskondlike murrangute jälil ilmunud kogu ,,Meie päevist" (1920) kahestub pealtnäha samuti intiimsete ja sotsiaalsete tunnete võrdseks pooleks. Esimene on pühendatud armastusele. Ometi peegelduvad ajastu põletavad probleemid selles kogus vägagi selgepiiriliselt ja Haava jõuab
annaabi.ee 
