(Nokitse 2012). Lõikamisel on oluline teada ka, millistel võrsetel moodustuvad õiepungad. Lumemarjal moodustuvad need sama aasta kasvudel. Parim aeg hariliku lumimarja lõikamiseks on kevadel enne pungade õitsema puhkemist. Lõikekohti määritakse pärast lõikust aiavahaga (Seemnemaailm 2012). Hariliku lumimarja hooldus isekülvil või levimisel Lumimarjast on raske lahti saada kui ta kord levima hakkab. Ainuke viis on uus võrse lihtsalt välja juurida. Lumimarjal on pindmine juurestik ning selle vigastamine soodustab hoopis juurekasvu. Samuti niidukiga põõsaluse puhastamine uutest võrsetest muudab lõpuks jämenenud tüükad paljunemisvõimeliseks. Seega ainuke viis põõsa iselevimisel sellest täielikult lahti saada on ikkagi välja juurimine (Linna, K. 2011). Elujõulisuse suurendamine Lumimimari on väga vastupidav ja külmakindel. Harilik lumimari talub varju ja kasvab ka hästi kehvemal mullal, kuid eelistab pigem lubjarikast mulda
ndat kasvuaastat soovitatakse igal aastal lõigata põõsas tagasi kuni 25- 30 cm-ni maapinnalt (Seemnemaailm 2013). 4.19. Symphoricarpos albus Harilik lumimari 4.19.1. Kirjeldus Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) kasvab 1-2 meetri kõrguseks ning on levinud haljastuses kuna talub hästi saastust. Lehed on lühirootsulised lihtlehed. Munajad või ümmargused, terve servaga, noortel kasvudel hõlmised, 3-5 cm pikad, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased. Õitsemisaeg on lumimarjal juunist septembrini. Õied on kellukjad, roosakad ja 1-5 kaupa võrsete tippudes lehtede kaenlas. Viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged ja mürgised. Viljad valmivad oktoobris-novembris ja püsivad põõsal poole talveni. Lumimari talub mõningast varju, on külmakindel ja praktiliselt haigustevaba (Hariduskeskus). Joonis 19. Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) (http://www.jarvselja.ee/istikpic.php?pid=426) 4.19.2. Hooldus
annaabi.ee 
