Miski muu ei liigu. Pole pilvi. Temperatuur on alla –40°C. Ellu jäävad vaid vähesed elusolendid. Vetikad pagevad vulkaaniliste allikate sooja embusesse ja bakterid kogunevad ookeanide hüdrotermiliste avade juurde. Miljonite aastate jooksul ei muutu midagi. Nii võis Maa välja näha mõnisada miljonit aastat tagasi. Vähemasti arvab nii osa teadlasi, kes leiavad kaljudest tõendeid, et Maa oli kunagi hiiglaslik lumepall. Kas Maa muutub kunagi jälle lumepalliks või hoopis sulab viimane kui jäätükk üles? Vaatamata üldlevinud arusaamale, et Maa kliima viimase saja aasta jooksul on soojenenud, ei vaibu teadlaste vaidlused selle üle, mis soojenemist põhjustab. Kuigi ilmaennustamine nädalaks ette läheb üha täpsemaks, ei olda veel üksmeelel, milline ilmastik ootab inimkonda kasvõi 20 aasta pärast. Elu on meie planeedil õitsenud peaaegu neli miljardit aastat. Ja selle aja jooksul on kliima drastiliselt kõikunud
mis valmivad alles siis, kui teiste puude viljad on juba ammu ära söödud. Lehed on lodjapuul sügisel harilikult tumepunased, kuid parkides võib kohata ka kollaste lehtedega põõsaid. Kasutamist ongi lodjapuu kõige enam leidnud just ilupõõsana, eriti on ta meeldinud slaavlastele, millest annavad tunnistust rohked laulud (lodjapuu on vene keeleskalina). Parkides võib kohata palju erinevaid vorme, näiteks lumepalliks kutsutavat. Lumepalli õisikud on hästi suured ja ilusad, temal aga ei tule vilju ühestki õiest. Nii paljundatakse teda teisiti, näiteks võib mõne alumise oksa maha painutada ja selle mullaga katta. Õige ruttu tulevad sellisele oksale juured alla ja me võime ta oma emapõõsa küljest lahti lõigata ning meil ongi uus lumepallipõõsas. Huvitav on veel tagurpidine vorm, millel on lehed kogu suve kollased ja sügiseks lähevad roheliseks.
annaabi.ee 
