kastepiiskadel ja keskpäevane tuul toob meie sõõrmetesse kuskil kaugel olevatel heinamaakaartel kuivava ristikheina lõhna. Ja missugust värvide stiihiat pakub meile meie oma Eestimaa sügis. Esimesed hallaööd põimivad vahtrapuudesse punaseid lõimi, põdrakanepi violetsed õiekesed pingutavad kraavikallastel veel viimases jõus õilmitseda ja rändlinnud lehvitavad meile rünkpilvede vahelt äralennul tiibadega nagu hüvastijätuks. Ja talv. Valevad lumelagendikud, härmaehted ning jääkristallid aknal. Nüüd elame taas vaba rahvana vabal maal. Meie oma isade maal. Kuid ma tean, mis hinda on selle vabaduse eest makstud. Kui palju elusid on tulnud lunastada selleks, et meid ei saadud taas orjusesse suruda või mõne muu vägivallareziimi alla painutada. Aga ma tean ka seda, et kord juba kätte võidetud vabadust tuleb osata hoida ja kaitsta. Tean, et meie suur idanaaber ei suuda leppida sellega, et Balti riigid, nende hulgas ka
halvasid külaelu. Mitmed eesti asundused kadusid, allesjäänud küladesse hakkas saabuma võõraid, valitsevaks sai vene keel. Paljud eestlased naasid kodumaale, teised asusid elama vene linnadesse ja mujale. Paljud eestlased ei teagi, et Siberis on eestlaste asulad. 1. Siber Siber see on tohutu territoorium, mis hõlmab 7,5% maailma maismaast ning on suurem kui kõik Venemaast läände jäävad Euroopa riigid kokku. Lõputud lumelagendikud, tuhandetesse kilomeetritesse laiuvad metsamassiivid ning käre pakane on märgid, mis läänelikust kultuurruumist pärit inimesele esimesena Siberiga seostuvad. Eestlaste jaoks tähendab Siber aga peamiselt küüditamise ning koonduslaagrite maad, see on paik, mida eestlase kujutluses raamib põhiliselt okastraat. Kui kuuldakse Siberisse sattunud eestlast, siis arvataksegi tavaliselt tegu olevat nendega, kes jäid Nõukogude repressiivorganite hammasrataste vahele
annaabi.ee 
