Täna näen mina Eestimaad Täna nägin ma Eestimaad nägin kurbi inimesi. Inimesi, kes rääkida ei taha, neidki, kel meel lihtsalt paha. Nägin mahajäetud talukohti, küll kunagi seal elu õitses ja nägin palju suurlinnu, kus õhk oli gaasist paks. Kui aga sõidad linnast välja näed Eesti talvevõlumaad kuuskedel on lumised palitud, aeg-ajalt kukub mõni alla ka. Kui aga talvehommikul üles ärkad, näed, öösel sadanud paksu pehmet lund. Lumelabida võtad ja õue lähed, siis, kui kass magab ahjul mõnusalt und.
ning et tühi ja halli karva on sageli inime. Nägin maid ma, mis järvetud jõetud, tolm ja põrm, muud ei olegi, inimlapsi, kes mullast on võetud, kus kulda polegi. Kuid ma arvan, et siiski tasub olla, eksida, ihata, teada tahta, kus tera asub, armastada ja vihata, ning näha et hallist hallim meri vahel on sinine, ja tunda: on kallist kallim kullateraga inime. Kui oleksin tundnud sind varem Kui oleksin tundnud sind varem, siis oleksin kinkinud sulle oma kollase lumelabida, oma punase liivalabida ja sinise ämbri, kus taevatähed peal. kõik võilillemurud oleksin andnud ma sulle ja liivaaugud ja keksukastiplatsid ja puiesteed kõik täis lehti ja kastanimune, ja kõige pikemad liukohad rentslis, mis teada. Ja tünnid kõik vihmaveetorude all mustläikiva veega, mustläikiva põhjatu veega, mustläikiva vee kõnega taevast,puuladvust ja pilvedelennust. (Mis imelik alltekst nii ülal!) Ja sellest veidrast, mis vaadates sinna,
oskustest. See oli aluseks Marcel Duschampi mitmele tööle kui alguses oli ta olnud vaid rahutu kuntnik, kes midagi uut soovib proovida, siis edaspidiselt katsetas ta igasuguseid erinevaid materiale ja lõpuks juhuse tõttu kukkus tal mitu niiti lõuendile, millest ta arendas edasi ,,Niitide võrgustiku", maalides selle klaasile. Edaspidi lähtus Duchamp ükskõiksusest, ostes erinevaid esemeid ja andis neile veidraid nimesid, näiteks pissuaar signatuuriga ,,R.Mutt", lumelabida nimega ,,Vältimaks murtud käsi". Duschamp leidis, et kunstniku roll on hoolimatu selektsioon, ainult iga situatsioon võib olla uus, kuid objektid on igapäevased ja masstoodang. Selle asemel, et inimesed saaksid kunstiteost imetleda, peavad nad endalt hoopis küsima, kas see üldse on kunstiteos ja mis asi on kunstiteos. Kunstnik paneb endast selle sisse minimaalselt, teos on nagu ühiskonnale ette antud probleem, mis võib kõik kunstilised väärtushinnangud purustada.
Kordamisel räägitakse töölehe kõigist pildiseeriatest, rõhutades konstruktsiooni kui ..., siis. · Õpetaja jutustab tekste üksikute lausete kaupa, esitades küsimusi ja vastates neile ise. · Kordamisel jutustab tekste vaid lausetega, mis on töölehe tagaküljel, ega katkesta küsimustega. · Kordamisel õpetaja ei jutusta tekste, vaid osutab piltidele, tegelastele, asjadele ja lapsed püüavad tekste ise jutustada. Kui sajab lund, siis vanaisa võtab lumelabida. Näidake, kus sajab lund! Kus on auto? Auto on lume all. Kus on vanaisa? Kus on lumelabidas? Mida vanaisa teeb? Koristab lund. Ta teeb tee puhtaks. Tüdruk ütleb: "Kui mul on juuksed sassis, siis ma kammin juukseid." Kas tüdruku juuksed on sassis? Mis tüdrukul käes on? Kas ta kammib juukseid? Kas nüüd on juuksed korras? Kas nüüd on tüdruk ilus? Kui tee on libe, siis auto teeb avarii. Vaadake, siin on talv ja tee on libe. Auto sõidab kiiresti. Mis juhtus? Auto tegi avarii
annaabi.ee 
