Oma luuletustes annab Juhan Liiv väga hästi oma hetkelist meeleolu. Kui tema meel on parasjagu rusutud ja hing raske, räägib ta surmast, talvest, pimedusest. Üheks heaks näiteks on Liivi luuletus ,,Lauliku talveüksildus" Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan, kuni hauas kaetud olen jääst ja lumedest. On tunda väga kurba meeleolu ja veidi ehk ka soovi surra. Jällegi on luuletaja andnud vihjates mõista, et ta ei tahaks enam olla osa maapealsest elust. Selle luuletuse puhul ta just nagu usuks, et on sunnitud jääma lõksu, katmas raskused, mille ta on välja toonud lume ja jääna. Eelmise näite puhul aga kirjeldab Juhan Liiv, kuidas ta tahaks tõusta lendu ja põgeneda eluraskuste eest. Seal luuletuses on tunda kergust ja suurt soovi lahkuda. Siin aga on ta alla
lumi keerleb tuulehoodest minu süda valudest. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest, lumi kogub aia äärde valu minu südame. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest laulan, kuni hauas kaetud olen jääst ja lumedest. („Lauliku talveüksindus“) Talvest enam meeldib mulle kevad. Siis ärkab loodus pikast talveunest, lumi sulab ja paistma hakkavad juba rohelised toonid. Ei pea kaua ootama, et esimesed arglikud lilled oma pea maa seest välja pistaksid. Eriti meeldib mulle see, kui kevadel lühikeste riietega õues olla, päike paistab juba soojalt, aga jahedad tuuleiilid tuletavad veel meelde äsjalahkunud talve. See tuul on nii värske, muudel
annaabi.ee 
