Luuletused on emotsionaalsed, tundeküllased ning tihti peale ka kurvameelsed. 2.2. Luule poeetika Tekst põhineb Kareva Päevapiltide luulekogul (Kareva 1978) 2.2.1. Kõnekujundid D. Kareva luuletustes ei tundu olevat palju erinevaid kõnekujundeid. Üks kõnekujund, mida siiski ette tuleb, on näiteks epiteet. Epiteeti kohtab luuletuses "Miski jääb lõpuni puudu". kuskil kellade kõlade murdudes läbi lumede sulgpehme saju läbi unede tumeneb kurbuse hämar teadvusetagune taju miski puudu jääb puudu jääb alati vaateakendel portselanpoosid kelle kurbus küll kelladeks valati kelle külmusest jäätusid roosid
mõista ja ma ei usu, et mõlemal juhul midagi kaotatud oleks." Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud. Ennast su südames näen: nõnda rahu mu meeltesse vajub. Mõtlen: kui üksik ja valge jäi lapsepõlv maamajja maha. Surnute korjatud köömneid ja tumedat meekärjevaha otsekui hõnguks sealt nüüdki ja otsekui oleks mu pihud mustlepaverega võitud ning vislapuuvaiguga ihu. Niikaua taevasse vaata, kui lumed on sadanud alla. Lumed on vaiksed ja kerged ja lumede juuksed on valla paljaste võrade kohal, kus õõtsuvad hõõguvad tähed. Niikaua lumesse vaata, kui aupaiste vajub su pähe. Hirme on maailma kohal ja kesköiti avardub tuba. Mis keeles ma paluma pean, sest surm on meid silmanud juba? 7 Niikaua lehitse aastaid, kui haljus on sadanud alla. Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla. Kuhugi minna ei ole, sest aja sõnad on valjud otsekui iilingud lauskmaal ning nende eest pagevad paljud.
annaabi.ee 
