aknast piilumas. Meeleolu on loodud. Külaliste saabudes vanatädi tänab neid tulemise eest väga ülevoolavalt ja seejärel hakkab ohjeldamatult mälestusi jutustama. Margit ja Jaan tunnevad end väga ebamugavalt vanatädi rusuvaid ja absurdseid lugusid kuulates, kuid nagu eelpool mainitud, kõik võtab uue pöörde, kui ta välisukse võtme alla neelab. Jaan hakkab varuvõtit otsima, kuid ta ei leia seda, misjärel otsustab mees lukuabisse helistada. Siin tuleb süžeesse sisse Kivirähki nutikas lahendus: kui mobiiltelefoni on inimestel elus reaalselt vaja, siis on see koju ununenud(Jaanil) või on selle aku tühi(Margitil). Kõige tipuks, enne Margiti ja Jaani kabuhirmus lahkumist, otsustas veel Margit tualetis ära käia. Vanatädi tuli seepeale meenutustest tänapäeva tagasi, sügas selga vastu seina ja teatas, et vett ei tohi tema kempsus peale tõmmata. „See paak on täitsa katki, juba kakskümmend aastat
..) Mida kulminatsiooni ligi, seda absursemaks kõik läheb – kalahaigus, mille puhul pool kehast maha lõigati, vanatädi, kes kinnikeeratud ukse võtme korraga lihtsalt alla neelab (kas vanatädi on nn koletis või jaa?), veel lugusid koledatest surmadest ja Siberist, kõik kuhjub ja kõike on kole palju, Margit ja Jaan üritavad pääseda, aga pääsu ei ole, isegi telefoni on üks koju unustanud ja teisel saab loomulikult aku sealsamas tühjaks, nii et lukuabisse tuleb helistada vanatädi telefonilt (mida too ise oma sõnul puutuda ei julge, sest „Uuno rääkis alalõpmata teisega, sai kõrvavähi“). Ja siis läheb hüsteeriasse sattunud Margit (ei imesta, eriti kuna tegu ongi väga närvilise ja hüsteerilise tegelasega) enne lahkumist Wcsse, samas kui vanatädi nii muuseas Jaani hoiatab, et vett tõmmata ei tohi. „Jaan tundis millegipärast kohutavat hirmusööstu. Täiesti arusaamatul põhjusel oli tal korraga
annaabi.ee 
