tema oma. Aga talle räägiti, et mingi teise oma. Hannese kodu põles maha ja nad kolisid sauna. Hannes läks Liida juurde tagasi ja nad abiellusid. Hannes oli peaaegu talu peremees. Mõne kuu pärast või isegi aasta pärast luges Hannes lehest, et rannakülas läks üks paat kolme mehega kaduma ja üks nendest oli Klaus. Hannes äks siis koju ja kohtas ka Taalit. Ta küsis lapse kohta, aga Taali ei eitand ega jaatand. Hannese kodus oli olukord hull. Isa oli hädine ja Luisest polnud kalal käijat. Kuna ta ei osanud ja tal olid lapsed kelle eest hoolt kanda. Hannes aitas neid. Kui koju läks polnud tal hea olla. Oma naisega ei leidnud ka ühist keelt. Mõne kuu pärast oli jälle lehes tekst, et tuul tõi randa kaluri. See oli Klaus. Hannes ei läinud sinna, aga kui tuli isa kiri, põrutas ta kohe sinna, koos Liidaga. Ta isa oli halvatud ja väga halvas seisus. Paari päeva pärast läks Liida minema ja Hannes jäi sinna appi. Hiljem lahkus ka Luise
Nii sai Kaarlist igapäevane kõrtsi külastaja, kellel iga päev pea vindine. Ettekääne oli alati olemas tarvis end ravida. - Kaarlil on pisut tobedavõitu sulane Jaan, kes nagu kõik teised Eesti soost tegelased mõisas noosi käivad võtmas, ainult, et Jaan ei tea noist ,,peenetest" asjadest ( näiteks Idamaa maiused) midagi. Kirjanik paneb Jaani nii ava- kui lõpupeatükis seepi sööma. Jaan on sisse võetud kaunitarist toatüdrukust Luisest, aga viimane ei taha temast midagi teada. Ometigi valmistab Jaan sitast ja kaenlaaluse karvadest ning higist kooki, et tüdrukut, endasse armuma panna. Luse naerab ta välja. - Õuna Endel otsekohese ütlemise ja ropu kõnepruugiga külamees, ke sageli kaklema kipub ( tal vahel kohe läheb silme eest mustaks) Reinu ja Endlit ühendab vaen sakste vastu. ( Rein ütlebEndli kohta : Tubli eesti mees, mitte mõni mõisnike
annaabi.ee 
