ohvitseridega, ei tohtninud kupeest lahkuda, ilma enne seda viinaklaasi tühjendamata. Olgugi et koosviibimine kulges sundimatus õhkkonnas ja sõjaväeliste tseremooniateta ohvitseride poolt, märkasin siiski, et need, kellele klaas ulatati tühjendamiseks, esinesid kapten Luiga ees korrektselt ja distsiplineeritult. Kapten Luiga oli oma meeskonna poolt jumaldatud oma kamraadlikuse poolest lahinguolukorras, kuid tema rongil valitses ebaharilik hea distsipliin. Vatu õhtut tuli Luigal meelde, et meie veoauto pidi proviandiga Sännasse sõitma. See asjaolu inspireeris teda korraldama ühise väljasõidu rindele, kus ta tahtis korraldada patrullretke vaenlase komissati kinnipüüdmiseks, kes siis huljem pidulikult pidi üles poodama. Hambuni relvastatuina istusime autole. Kui olime välja jõudnud viimasest Võru poolsest metsatukast enne Sännat, silmas Luiga poolkuud. " See pole õige kord, et kuu on ainult poolik, " arvas Luiga, " kuna meie oleme täis..."
luuletusi järjestikku, kuni selle nime tagant Georg Eduard Luiga välja vaatas. Hermanni pahameel olnud muidugi suur. Puhtajakirjanduslik kaastöö põhjustas Luigale nagu ka paljudele teistele tolleaegsetele eesti kirjameestele mõnegi ebameeldivuse. Ühe kohtuteemalise kirjutise tõttu "Eesti Postimehes" keelati tal koguni vallakoolmeistri ameti pidamine. 1887 aga valis Maramaa vald Tartumaal ta oma kooliõpetajaks. Selle kõrval kujunes Luigal tihedam läbikäimine "Olevikuga" ja 1890. aasta sügisel kutsus Ado Grenzstein Luiga "Oleviku" toimetusse, kus ta sai oma esimesed ajakirjaniku tuleristsed koos Juhan Liivi ja Karl Eduard Söödiga. Tulnud tagasi Venemaalt, kust ta pidevalt Eestisse ajakirjanduslikku kaastööd saatis, sidus Georg Eduard Luiga end lõplikult ajakirjandusega. 1901 sai temast "Ristirahva Pühapäeva Lehe" ärijuht, 1906 hakkas ta välja andma ja toimetama ajalehte "Koit" ja 1908 perekonna-ajakirja "Eesti Kodu"