ette kujutamist. Me arvame tihti, et maailm on ainult must-valge, põhimõtteliselt hall. Ja olgem ausad, me mäletame rohkem viimase aja halvemaid hetki kui paremaid, eriti kui muresid on tekkinud mitmeid. Probleemide hoidmine ,,lõdvas haardes" ja kestev tegelemine tühja-tähjaga röövib valmisoleku tarbe korral kõike mängupanevalt jõudu pingutada. Negativism on iseloomulik neile kutselistele äpardujatele, kel elus ikka viltu näib vedavat. ,,Äpu" otsib mineviku luhtumistest aina uusi tõendeid selle kohta, et ega tulevikuski midagi head ole oodata. Et negativismist lahti saada, tuleb olla optimistlikum loogiline küll, kuid oleks see nii kerge ka elus, kui kirjas. Optimisliku eluhoiaku omandamine on omamoodi võimekuse kunst. Enamasti on vaja ütlused, millel on natukenegi negatiivset tagamõtet, asendada täielikult positiivsust sisaldavatega. Näiteks Näe, jälle vedas viltu," asemel öelda: ,,Noh, üks õppetund jälle juures.
Nende ja Rodini kahe töö keskel Lilli Suburgit ilmselt tema 75nda juubeli fotojäädvustusel lillesülemite keskel uurides, võib vaatamata pidulikule hetkesituatsioonile näha lääneliku ikonoloogia vastava tüüppoosi sisseharjutud zesti ja kindlat otsest vaadet. Edasine iseloomustus kipub siiski muutuma liigselt tõlgenduslikuks, tekib oht projitseerida nähtavale juurde loetu, kogu sündmuste ja ideederohke pikk elu, otsida tehtu üle rahulolu. Või vastupidi, kibestumust luhtumistest? Vaatamata kõigile segavaile asjaoludele on Rodini ja Düreri idee-kujud Suburgile lähedased; pole isegi vahet, kas võtta Suburgi-poolselt poseerimiszesti selle foto tarvis n-ö programmilisena või harjumuslikkusest tingitud automatismina. Ka mediteerijakuju rahu võiks leida, kuigi tuuletu leegi absoluutne vertikaal on kaldu ja toetatud. Millise mõtlejana ent Suburg Linda lehekülgedel avaldub? Kui (ühekülgset) vaimu-keskne ta on? Ka Sirje Olesk on formuleerinud tutvustavaks
annaabi.ee 
