Eesti geoloogiline aluspõhi 5. Taimestik Lääne-Eesti tasandike taimkatet iseloomustab niitude ja puisniitude, soode, luhtade ja roostike rohkus. 20. sajandi esimesel poolel olid eelkõige puisniidud Lääne-Eesti maastike iseloomulikuks jooneks. Kunagi väga iseloomulikke kuivi liigirikkaid tammepuisniite on praeguseks vähe säilinud. Neid leidub peamiselt kaitsealadel Laelatus, Nedremal, Matsalu looduskaitsealal. Niiskeid arupuisniite leidub peamiselt Kasari jõgikonnas luhaniitudega külgnevatel aladel (Kaur, 2008) Lääne-Eesti puisniidud on üks maailma liigirikkamatest taimekooslustest. Eesti liigirikkuse rekord on registreeritud Laelatu puisniidul 76 taime ruutmeetri kohta. Oluline liigirikkuse põhjus on kasvukoha tingimuste suur varieeruvus (valgus ja vari, niiskus ja kuivus, toitaineterohkus, neutraalne keskkond), mis võimaldab koos kasvada nii tüüpilistel niidu- kui ka metsataimedel.
nende ökoloogilise, teadusliku, majandusliku, kultuurilise ja puhkemajandusliku rõhutamiseks. Ramsari konventsioon määratleb märgaladena soid ja veealasid(nii looduslikke kui kunstlikke, nii mageda kui soolase veega, nii ajutisi kui ka alalisi, nii seisu-kui vooluveelisi), kaasa arvatud kuni 6 m sügavune meri (Primack jt., 2008). Eestis pakuvad peale soode märgaladena huvi rannikumeri, rannaniidud ja-roostikud ning rannikujärved ja siseveekogud (jõed, järved ja veehoidlad) koos luhaniitudega (Kuresoo, 1998). Seisuga 1. september 2007 kuulus konventsiooniga kaitstud rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistusse 1675 märgala kogupindalaga 150 miljonit hektarit. 155 riiki, mis on Ramsari konventsioonile alla kirjutanud, on nõustunud kaitsma ja säilitama oma märgalaressursse ning esitama rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirja vähemalt ühe ala (Primack, 2008). Riigikogu ratifitseeris Eesti ühinemise Ramsari konventsiooniga 20
annaabi.ee 
