Matsalu lahe ja selle ümbruse uurimist alustati üksikute loodusteadlaste ekskursioonidega lahe äärde ja kasari luhtadele 19.saj. esimesel poolel. Matsalu looduse uurimise algust tähistab aga alles Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi konservaator Valerian Russowi linnuteaduslik retk lahele 1870 aastal. Ta käis läbi Haeska ,Saastna,Matsalu ja kloosri alad kus ta registreeris 45-46 linnu liiki seoses lahega ja luhaga. Tema andmeid on hiljem kasutatud O. Koch ülevaates Eestimaa lindude kohta. Teise retke Matsallu tegi Russow 16.mail kuni 4.juunini 1873 aastal. Sellel retkel ta avastas et kolme aastaga on eriliikide lindude arvukus kasvanud ning see lisas Matsalu lindude nimestikku veel 5 liiki. 1875. a. läks Russow Peterburi, kus hakkas tööle zooloogiamuuseumi konservaatorina. Peterburist sõitis ta ühel suvel enne saatuslikku Turkestani-retke veel kord Matsalu lahele. Kahjuks ei ole selle kohta midagi
Suubla ei tohi paisutada vett kuivendussüsteemides viimaste kriitilistel tööperioodidel, s.o. külvi- ja koristusaegse keskmise ning vegetatsiooniperioodi maksimaalse vooluhulga vastuvõtmisel. Suubla peab olema võimalikult püsiva voolusängiga. Siis ei ole vaja tema korrashoiuks teha suuri kulutusi. Maa-alune suubla ei tohi reostada põhjavett. Looduslikel suublatel ei ole alati need nõuded täidetud. Madalikul voolavad jõed on soostunud luhaga, kõrge veetaseme ja väikese veeläbilaskevõimega. Madalikujõge iseloomustab meandrite rohkus: sellest tulenevad väike lang ja voolukiirus. Veejuhtmete reguleerimise põhjused 1. Veejuhe on ummistunud kas taimede, setete, kivide, kändudega vm. Ummistumine vähendab voolusängi ristlõike pindala ja suurendab selle karedust. Selle tulemusena voolukiirus väheneb ja täide veejuhtmes suureneb. 2. Veejuhtme ristlõige on kogu ulatuses väikeste mõõdetega. 3
annaabi.ee 
