.. nagu ajajärk isegi.Kõik on juhuslik, ometi satuvad nad millalgi taas jälle kokku. Tänapäevane elu tundub tähtsusetuna. Detailid on nii tähtsad,eluliselt tähtsad. Nagu näitlejanna Barbara, mees politseijaoskonnast, ametnikud...On inimene, aga tema lugu ei ole tähtis. On nimetud inimesed, kellest teame vaid autori pillatud meeleolu järgi. On korduvad, kogenud hulkurid kes näivad kui tugipostid, lohutuseks teel (alati usaldatavad on näiteks Marill ja Steiner). Praekana lugugi on omamoodi lohutav - mehe unistuseks on süüa praekana ja ta näeb selleks palju vaeva aga võetakse kaks korda just siis kinni kui kavatseb seda sööma hakata. Pariisis õnnestub tal ometi saada oma praekana. Muud temast teada ei ole - aga rohkem ei olegi vaja. Nad on alati kusagil olemas, hulkumas nagu peategelanegi. Teadmine, et sa ei ole üksi, et on teisigi, annab kuidagi hea tunde
kalamari. Ainult tegemise ajal said kõik korraks maitsta, tegid nii-öelda suu seks, et teaksid, et kõik teaksid, mis on tulevastele põlvedele mälestuseks jäetava edusammu tõsine sisu ja maik. Oma kalamarja õige söömise võis peaaegu rahuliku südamega edasi lükata eriti sellepärast, et nii mõnigi tänavune küps pidi tuleval aastal uuesti küpsema tulema ja eelviimne klass polnud niikuinii veel küps, mispärast temal polnud kalamarjast suurt lugugi. Nõnda lähenes see tähtis päev suurelt ja lootusrikkalt. Viimsest klassist kanti lauad välja ja nende asemele tulid teised lauad, millest tehti midagi hobuseraua taolist. Laudade katteks oli alguses kavatsetud paber, valge paber, aga Indrek muretses omal algatusel proua Malmbergilt helevalged linad, mis see andis ühes õpetusega, et kui veinidega midagi juhtub, siis soola peale, tublisti soola. Aga see õpetus oli üsna asjata, sest kuis sai veiniga midagi juhtuda, kui
annaabi.ee 
