tragöödia nimikangelane. Inimese üldistavale loomusele kohaselt on siingi üle vaadatud näidendi tegelikust äärmuste mängust ja hullusest. ,,Hamleti" kui ühe kuulsaima kurbmängu probleemistik on kõigile üsna tuttav juba lugematagi. Kahtlemata on see üheks põhjuseks, miks olin isegi niivõrd valmis otsima raamatust inimlikkust või tavapäraseid vastuolusid ja konflikte. Kui aga murda välja sellest iganenud lugemismudelist, kerkivad esile hoopis teistsugused mõtted. Küsimustele, miks Taani prints kahetses tegemata tegusid ning unustas tehtu või miks oli niivõrd varmas unustama kättemaksu nimel Opheliat ja ema, ei leiagi lugeja vastust. Ometi on just sellised näiliselt ebaolulised olukorrad indikaatoriks tema käitumismudeli määramisel. Printsi monoloogid olid tõestuseks sellele, et ta tema ainsaks ,,kohtunikuks" oli ta ise. Ikka ja
tähtsus tõusma. Ei eksisteeri õiget lugemist, kuna ilukirjanduse keel on väga mitmetähenduslik. Viimase 50 a jooksul on intensiivselt uuritud lugeja rolli ning leitud, et teose tähendus suurel määral sõltub lugejast. Lugeja olemus: · mudellugeja (ideaallugeja, kes mõistab teose lugemisreegleid), tegelikult ei eksisteeri · Tegelik lugeja reaalselt teost lugev isik, kes lugemisel lähtub tekstis olevast lugemismudelist ( nt krimkast ei oota keelemängu), isiklikust elukogemusest, tõlgenduskogukonnast (kooslus, keda ühendab sarnane ellusuhtumine), põlvkonna ootushorisondist (teatud vanusegrupi ootused ja eeldused, millest lähtuvalt teost hinnatakse) Retseptsiooniteooria tekkis 1960-1970ndatel vastukaaluks uuskriitikale, uurib teose vastuvõttu (kõigis kunstivaldkondades). Alusideed: kirjanduslikus kommunikatsioonis
mängureeglid, vaid õige igavikune valik. Kõige selle inimlikult maise ja jumalikult igavese tajumine ning sellega arvestamine ongi elutarkus, mida lugemine endas kannab. Eesmärgiks pole, et see, kes vaevub lugema, peaks nõustuma, vaid et ta mõtiskleks.11 Tekst on kui teose kude. See, mis on lugeja ees avatud ja valmis lugemiseks. Lugemise tähendus tekib teksti ja lugeja suhtlemise, nendevahelise dialoogi tulemusena. Hermann Hesse oma essees ,,Raamatute lugemisest" räägib kolmest lugemismudelist. Esimene neist raamat juhib, lugeja järgneb. Ainestikku võetakse objektiivselt, tunnustatakse kui tõelust. Teine lugeja järgib oma loomust, temast saab laps ja ta hakkab asjadega mängima, leivast saab mägi, millesse tunnelit puuritakse , voodist urg, aed ja lumeväli. See lugeja teab, et igal asjal võib olla varuks kümneid ja sadu tähendusi. See lugeja ei järgne kirjanikule nagu hobune kutsarile, vaid kui jahimees jälgedele.
annaabi.ee 
