kaasa. Oli palju vahvaid raamatuid, mida lugedes sai ka iseennast seikluste keskele kujutletud ja kaasa mängitud. Raamatute lugemine õpetas ka grammatikat ja lausekujundamist, mis on lapseeas väga oluline, sest hiljem on väga raske seda õppida. Kahjuks on paljudel noortel see oskus puudu ja kirjutades või rääkides on palju vigu või räägitaksegi ainult lihtlausetes. Eriti oluline ongi lugemine just varases nooruses, sest sealt tuleb ka lugemisharjumus ja tekib edaspidine lugemishimu, sest nendel, kes lapsepõlves raamatuid lugenud ei ole, puudub tõenäoliselt ka praegu soov seda teha. Mind aga võluvad raamatud tihti. Loen vähemalt paar raamatut kuu jooksul, vastavalt vabale ajale. Naudin rahulikke õhtuid raamatu seltsis ja kui viimase raamatu lugemisest on juba pikk aega möödunud, siis tunnen juba tungivat vajadust haarata kätte mõni huvitav raamat ja kasvõi paar peatükki lugeda. Vanemaks saades muutuvad ka raamatud, mida lugeda
Teatud tahtekooliks oli ta kindlasti. Sa pidid raskustest läbi murdma ja... Aga kui otseselt ta kajastub, on iseküsimus. Küüditamise ajal olin 13, tagasi tulles 18, aga ei saa öelda, et need aastad oleksid vaimselt täiesti tühja jooksnud. Muidugi oli raske. Õnneks leidus seal vene õpetaja, kes sundis meid õppima, keelt omandades hakkasin ka maailmakirjandust lugema. Aga enne seda olin suure lugemiskooli juba läbi teinud, lugemishimu oli suur. -- Inseneriamet teid ikkagi väga ei köitnud, et läksite stsenaristiks õppima? -- See oli natuke sundkäik. Küüditatud perest tulnul ei olnud mingit lootust saada näiteks Tartu ülikooli filoloogiasse või mõnele "ideoloogiaalale" õppima. "Tipis" valitses tol ajal vabam õhkkond, seal ei olnud sellist ideoloogilist survet. Mäeinseneri eriala valisin väga proosalistel põhjustel seal oli kõrgem
annaabi.ee 
