Seega võib järeldata, et kui Rindi artikkel vastu võeti, oli see ilmselt retsensendide meelest kõlbulik, ning kas Kongressil on moraalselt õigust seda hukka mõista. Artikli autori arvates püüdsid Rind ja tema kolleegid artiklis mõista anda hoopis seda, et ühiskonnas kehtivad sugueluga seostuvad keelud ei pruugi põhineda psühholoogilise kahju ja tagajärje suurusel, kuid laste väärkohtlemine on sellegipoolest taunitav. Kuna Kongressi liikmed ei vaevunud kurikuulsat artiklit lugemagi, sekkusid nad teaduslikku protsessi, millega tegelemiseks nad ilmselt piisavalt pädevad pole. Resolutsioon nr 107 aga näitab, et Ameerika on ammu lakanud olemast demokraatia lipulaev. Tsitaadid ,,Kui teaduslikud uurimistulemused lähevad lahku sellest, mida ühiskonnas valdavalt usutakse või milline on domineeriv norm, siis on seadusandjatel jälle põhjust neid tulemusi nimetada tõde moonutavaks rämpsteaduseks."
Laps jäi vaiksemaks ning küsis siis vaatlejalt, kus tema eelmisel korral oli (eelmisel nädalavahetusel oli laps samuti vennal külas käinud). Saanud vastuse, et vaatleja oli oma vanematel külas, jäi laps rahule. Siis tärkas Mortenil äkitselt soov peitust mängida (venna sõnul mängivad nad seda pea iga kord, kui laps külas käib). Laps tahtis, et vend loeks mingi numbrini, et ise peitu minna, kuid ei pannud samal ajal tähele, et ta läks peitu enne, kui vend jõudis hakata üldse lugemagi. Morten peitis ennast diivani taha, kuhu läks venna sõnul ka eelmisel korral. Vend, kes algul teeskles, et ei näinud, kuhu laps end peitis, otsis Morteni mõningase aja möödudes ülesse. Laps oli õnnelik ning hüüdis rõõmsalt, et soovib veel ennast ära peita. Vend hakkas samamoodi numbreid lugema ning Morten peitis ennast samal ajal täpselt samasse kohta ära. Kui vend küsis, et kas Morten peitis ennast samasse kohta, vastas laps peidus olles kõva häälega, et ei
annaabi.ee 
