kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada. 1949-1950 kirjutati palju ,,ellujäämisluuletusi" (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka ,,ellujäämisartikleid" patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja. Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud viis teost, mis kõik on jäänud peamiselt ideoloogilistel
kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada. 1949-1950 kirjutati palju ,,ellujäämisluuletusi" (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka ,,ellujäämisartikleid" patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja. Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud viis teost, mis kõik on jäänud
aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada. 3 1949-1950 kirjutati palju ,,ellujäämisluuletusi" (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka ,,ellujäämisartikleid" patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt peaasi, et kirjanik aeg-ajalt ,,häält tegi", mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja. Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud
annaabi.ee 
