«Keisri hull» on tõlgitud soome, rootsi, vene, ungari, bulgaaria, leedu, tsehhi, slovaki, norra, prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, saksa ja inglise keelde. Raamatut ja näidendit on omavahel väga hea samastada, näidend annab veidi visuaalsema ja selle aja kohasema ettekujutuse, kuigi õhustik, mis Jaan Kross raamatus juba lugejale lõi on ka lavastajale jäänud samaks, sest mina tundsin näidendit vaadates suhteliselt sama õhustikku , mida raamatut lugedeski ja ka arvamus sellest teosest jäi üldraamides samaks. Enda seisukohalt võin öelda ,et raamatut lugedes sain isiklikult teosega parema kontakti ja selle raamatu erinevad tahud ja ideed jõudsid minuni paremini raamatut käes hoides, kui saalis istudes ja ,,Keisri hullu" näidendina vaadates.
Kartsin Rahabi reaktsiooni sellele. Mul oli kohati nii piinarikas seda raamatut lugeda. Neid hetki kui ma unustasin, et see kõik tõsi on, oli palju. Iga kord kui mul jälle meelde tuli, et see on kurb reaalsus, muutusin ma väga kurvaks. See on minu jaoks nii ebareaalne, et meie ühiskonnas ja 20.sajandil selline asi juhtub. See on lihtsalt uskumatu! Ma vist teeksin endale ise lõpu peale nende asemel, mul on juba lugedeski nutt kurgus. Ühesõnaga, orjuse osa oli väga kurb ja mõtlema panev, kuid samas ülimalt huvitav. Ma ei pannud raamatut käest enne kui selle lõpetasin, sest ma tahtsin kogu aeg teada, mis edasi saab. Ma märkan praegu, et kirjutan suhteliselt segaselt. See on seepärast, et ma olengi segaduses. Mulle ei jõua endiselt kohale, et see kõik on reaalselt juhtunud ja mitte üldse kaua aega tagasi ja ilmselt juhtub tänapäevani..